“Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks.” (1Ms.2:7) See kirjakoht ütleb, et elav hing koosneb mullast valmistatud kehast ja Jumala poolt antud eluhingusest. Jumal lõi inimese, et ta elaks igavesti, kuid siin oli üks tingimus: “aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!” (1.Ms.2:17) Kui Eeva jalutas hea ja kurja tundmise puu juurde, siis ta kohtas seal kedagi, kes rääkis teist juttu: “Ja madu ütles naisele: “Te ei sure, kindlasti mitte, aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.” (1Ms.3:4-5) Jumal ütles: “Te surete!” Madu ütles: “Te ei sure!” Eeva uskus madu ja tõi selle läbi õnnetuse endale ja kogu maailmale, isegi kogu universumile. Mao läbi rääkis Saatan. Teda ei tohi uskuda, sest ta räägib Jumalale vastu. Kui Jumal ütles: “Te surete!”, siis mida see tähendas? Hesekiel vastab sellele: “Hing, kes teeb pattu, peab surema!” (Hs.18:20) Piibel ei õpeta, et keha sureb ja hing elab edasi. Piibel nimetab inimest hingeks ja kui inimene sureb, siis see tähendab, et hing sureb. Inimesel pole surematut hinge.