Unusta ära

Avaldatud 1.2.2015, autor Heino Lukk, allikas Meie Aeg

Apostel Paulus kirjutas Filipi kogudusele muu hulgas järgmist:

„Ma püüan ära tunda teda ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuste osadust, saades tema surma sarnaseks, et ma kuidagi jõuaksin ülestõusmisele surnuist. Mitte et ma selle oleksin saanud või oleksin juba täiuslik, aga ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud. Vennad, ma ei arva endast, et ma selle olen kät­­te saanud, ühte aga ma ütlen: Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses.”

Fl 3:10–14

Paulus ei kirjutanud, et teiegi peaksite unustama kõik, mis on taga, aga eks Paulus ole ikka üks järgimist väärivaid eeskujusid Jeesuse kõrval. Pealegi kirjutas ta ju korintlastele: „Võtke mind eeskujuks, nagu mina võtan Kristuse!” (1Kr 11:1) Me vist kõik unustame, üks rohkem, teine vähem. Ilmselt pole inimest, kes pole iialgi midagi ära unustanud. Mõnest unustamisest pole suurt probleemi, aga mida olulisema ära unustame, seda halvem. Seega siis, mida peaks ära unustama ja mida ei tohiks? Harilikult tekivad probleemid siis, kui unustatakse ära mitte see, mis on taga ehk mis on möödas, vaid see, mis on ees. Kui peame kuskile minema, kellegagi kokku saama või midagi tegema, aga unustame ära... Tegelikult on olevikus toimuv või tulevikus toimuma pidav tihti seotud just möödunuga. Näiteks varem sõlmitud kokkulepped ja antud lubadused, mis tuleb hiljem täita. Ei tohi ju ära unustada, kellega sai mida kokku lepitud. 

Kogu minevikus toimunu, nii enda läbielatu kui ka teiste juures nähtu, saab jagada heaks ja meeldivaks ning halvaks ja ebameeldivaks. Üht on meeldiv meenutada, teise tahaks ole­­­ma­­tuks unustada. Siin tuleb Jumal meile appi. Patu tulekuga maailma tuli surm, mis takistab patu lõpmatut edasiarenemist ühe inimese juures ning sellega kaasneva halva suurenemist. Patu tulekust tingitud inimvõimete mandumise hulka kuulub ka unustamine. See aitab meil halva unustada, et kõik halb, mis meile juhtunud on või mida näinud-kuulnud oleme, ei rõhuks meid igapäevaselt ja laseks meil rahus edasi elada. Piibel jutustab meile Joosepist, kes koges kodus isa erilist armastust ja soosingut, mis äratas vendades kadeduse ja pahameele. Selle tõttu müüsid nad ta võõrsile orjaks. Võõrsil, Egiptuses, võitis ta oma kohusetunde, arukuse ja hea käitumisega peremehe südame, kuna Jumal oli temaga. Seetõttu hakkas peremees teda kohtlema mitte orjana, vaid ülendas ta majapidajaks. Siis sattus ta valekaebuse tõttu vangi. Sealgi käitus ta mitte kibestunud inimesena, vaid Jumala lapsena, kuni Jumal lasi tal tõusta peaministri kohale. Algas täiesti uus elu. Perre sündis poeg. Aga pangem nüüd tähele, mida Piibel edasi räägib. „Ja Joosep pani esmasündinule nimeks Manasse, sest ta ütles: „Jumal on mind lasknud unustada kõik mu vaeva ja kogu mu isakoja.”” (1Ms 41:51) Jumal lasi tal unustada selle, mis oleks teda igapäevaselt rõhunud ega oleks lasknud tal rahus edasi elada. See ei tähenda, et kõik temaga juhtunud halb oleks täiesti mälust kustunud, vaid et see ei meenunud talle igapäevaselt. Nii on Jumala armust ka meiega, kui me ise seda pidevalt tahtlikult ei meenuta. Teame ju oma koolipõlvest, et millegi päheõppimiseks tuli seda aina korrata ja korrata, kuni see meelde jäi, näiteks korrutustabel. Seetõttu on ka vajalik ikka Piiblit lugeda, vaatamata sellele, et oleme seda kunagi juba lugenud. Kui me aga teadlikult ja tahtlikult aina meenutame ebameeldivat ja halba, siis jääb see meie elu häirima ja halvama. Seetõttu ütleski Paulus, et ta unustab ära, mis on taga.

Kindalasti ei unustanud Paulus ära absoluutselt kõike, mis oli taga. Seda ei tohi meiegi teha. Kindlasti on hea meeles pidada meeldivaid kogemusi teiste inimestega, olgu need siis pereliikmed, sugulased, sõbrad või kes tahes. Veelgi enam, häid kogemusi Jumalaga. Taavet ütleb: „Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu!” (Ps 103:2) Iisraeli rahva uuele põlvkonnale, kes oli mõne aja pärast tõotatud maale sisenemas, meenutas Mooses Jumala Seadust ning rahva positiivseid ja nega­tiivseid kõrbekogemusi. 5Ms 4:9,10 loeme: „Ole ainult valvel ja hoia väga oma hinge, et sa ei unustaks neid asju, mida su silmad on näinud, ja et need ei lahkuks su südamest kogu su eluaja, ja kuuluta oma lastele ja lastelastele, mis sündis päeval, mil sa seisid Issanda, oma Jumala ees Hoorebil, kui Issand mulle ütles: „Kogu mulle rahvas kokku ja ma annan neile kuulda oma sõnu, et nad õpiksid mind kartma, niikaua kui nad elavad maa peal, ja õpetaksid seda oma lastelegi.”” Ja 5Ms 9:7: „Tuleta meelde, ära unusta, kuidas sa kõrbes vihastasid Issandat, oma Jumalat. Sellest päevast alates, mil sa lahkusid Egiptusemaalt, kuni teie tulekuni siia paika, olete osutanud vastupanu Issandale.” Seda oli tarvis meenutada kahel põhjusel. Esiteks, et mitte olla endast paremal arvamusel kui ollakse ja mitte arvata, et meil pole eksimise ohtu. Teiseks, et mitte ära unustada, kui armuline on Jumal neile, kes kahetsevad. 

Minevikus juhtunud halva saab jagada kaheks: see, mida oleme teinud meie, ja see, mida on teinud teised, aga sellest edaspidi.

Jaga Facebookis
Loe lisaks
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat