Jõulusoov

Avaldatud 24.12.2012, autor Anne Vahtramäe

On üks vana kristlik laul, milles read:
“Kõrgel taeval süttin’d tähemeri,
nagu Isa silmad säravad....”
Meie perel on tava, et igal aastal jõulude aegu autoga sõites loendame akendel olevaid advendiküünlaid ... et kes neid tulukestekandjaid rohkem saab...

Jõulud toovad otsekui tähed maa peale. Väikesed eredad tuled sädelevad akendel olevais jõuluküünaldes ja puude okstel; räästaservades ja trepikäsipuudel, ümbritsevad uksi ja aiamajakesi.

Miks? Milleks meile nii palju tuld ja tulukesi? Miks püüame pühadeaega pisikeste tulekribalatega valgemaks muuta?  Jah, eks ka selle pärast, et on pime, kuid...  novembri porised ööd on ju sama pimedad? Ja pimeduse vastu oleks ju hoopis tõhusam suur pro˛ektor, lamp või võimas latern?

Võibolla on asi hoopis selles, et advendiaeg ja jõulud on aeg, mil tundub, otsekui sirutuks Taevas maale eriliselt lähedale. See, mis muidu oleks justkui nii kaugel ja kõrgel, on korraga siinsamas ja lähedal. Ning tulukesed on kui tähed – kui Taevase Isa silmad, mida me nii väga meid toetama, kaitsma ja juhtima vajame.

“Kõrgel taeval süttin’d tähemeri,
  nagu Isa silmad säravad....”

On hea teda, et KEEGI näeb ja teab. Veelgi enam – KEEGI hoolib ja armastab ja kannab. Ja siis kord aastas – Jumala Poja sünnile mõtlemise ajal – ulatub Taevas taas maa peale isegi seal, kus argipäeval taevaste asjade peale ei mõelda. Siis tuleb Jumal taas inimlaste sekka läbi jõulusõnumi, jõululaulude, läbi jõulurahu ja jõulutulede.  Et see, mis muidu ülal, oleks meie silme ees isegi siis, kui taevas on pilves või kui eluraskused on pea nii norgu vajutanud, et pilkugi üles tõsta ei jaksa.  Siis on meil küünlad ja tuled – ja kuld-kard seda valgussära peegeldamas

See on kaunis tava ja veelgi kaunim sõnum. Kahju, kui sellest mööda tormame ja ei märkagi. Ent Taevase Isa silmad on meid saatmas ja jälgimas iga päev. Ja otsekui kinnitus sellest, on tume öine taevas tähti täis tipitud.

Kui siis tuled kustuvad ja kapipõhja järgmist aastat ootama pannakse, on tähed ometi paigal ja räägivad sellest, mis on ülal. Ärgem siis unustagem pilku tõsta ja vaadata. Vaadakem seda jõuluajal ja vaadakem sageli uuelgi aastal. Vaadakem  ja nähkem – Tema seal hoolib ja armastab ja hoiab. Iga päev. Ka siis, kui pole jõuluaeg. Nii siis, kui kõik on hästi kui ka raskel ajal. Tema on seal alati meie jaoks olemas. Et anda meile tulevikku ja lootust. Kas me teame? Kas me märkame? Kas me hoolime? Kas me vastame?

Ma soovin, et jõuluaeg tooks palju soojust ja valgust teie südamesse ja et te ei unustaks heita pilku üles, kus Isa silmad meid armastuses jälgivad. Ta pole meist kellestki kaugel, vaid kuuleb isegi sügaval südamesopis peituvat vaikset sõnatut palvet. Soovin, et tunneksite – taevas on tegelikult palju lähemal, kui me tavaliselt seda märkame.

Ilusat jõuluaega!

Anne Vahtramäe on Seitsmenda Päeva Adventistide Eesti Koguduse pere- ja naisteteenistuse juht

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat