Midagi uut – kogudusepeaks on naine

Avaldatud 9.7.2010, autor Helis Rosin, allikas Meie Aeg

Koguduses on meie ümber palju inimesi. Igal ühel oma lugu. Oma ainulaadne lugu on ka kahe lapse emal Marge Randlepal. Lapsena oli kristlus talle pigem vastumeelne. Hiljem hakkas aga sedavõrd huvi pakkuma, et omandas ka religioonialase kõrghariduse. Ent pastoriametile ta tookord ei mõelnud. Olukorrad muutusid ja aastaid kestnud läbirääkimiste tulemusel juhib nüüd Keila ja Rapla kogudust verivärske naispastor Marge Randlepp.

Mis mõtteid ja tundeid see sinus tekitas, kui kuulsid, et sulle pakutakse pastori ametikohta?
 
See ei olnud mulle selline äkiline pakkumine, et täna helistati ja homme hakkad pastoriks. Tunded olid rahulikud ja meeldivad, et nüüd on kaua peetud plaanid saanud liidu toetuse.
 
Aga teisalt on see olnud pideva kahtluse allikaks – naisterahva olemine pastoriks. Keegi on öelnud, et seda ei peaks vaatama takistusena. Aga siiski, tean, et mõnedele inimestele on see häirivaks teguriks ja selles mõttes ootasin Jumalalt kinnitust, et see ei oleks nii suur takistus, et ma pastoritööd teha ei saaks.
 
Sul on kaks väikest last. Kuidas sul õnnestub ühildada töö- ja pereelu?
 
Praegu ei ole saanud ametlikult pikalt tööl olla, nii et õnnestunud töö- ja pereelu ühildamisest ei saa väga jutustada. Aga muidugi, suur muutus tuli perre. Me salajas mõtlesime, et kui kutse ka tuleb, siis vast pärast suve, kui noorem laps on kolmene.
 
Aga kutse tuli praegu ja sellega seoses läksid lapsed lastehoidu varem. Olen alati mõelnud, et lapsed peaksid väga hoitud olema, kui ma selle ameti vastu võtan. Ükskõik, millisele ametile inimene tööle asub, lapsed on prioriteet. 
 
Jaanuari alguses avati meie kodu läheduses uus väike lastehoid, mis oli omakorda märk Jumala armastusest meie pere vastu. Hoiukohal on palju positiivseid külgi alates sellest, et hoidjatädi on kristlane ja lõpetades võimalusega, et lapsed saavad osa taimetoidust.
 
Praegu me harjutame lapsi ja neile meeldib seal olla. Vabad päevad, mis enne läksid täisajaga emaks olemise peale, lähevad nüüd kogudusetöö peale. Olen vähe ametis olnud, aga eks ma õpi seda ühildamise asja ka aina paremini tegema.
 
Nagu ma aru saan, siis huvi religiooni vastu on sul olnud juba pikka aega. Sul on ka vastav diplom. Mis ajendas sind USA-st saama religioonialast kraadi?
 
Kraad pärineb tõesti Griggsi Ülikoolilt, kuigi õpe ise toimus hoopis Riias. Ma isegi täpselt ei mäleta, kuidas see alguse sai. Aga mingi hetk saabus kuskilt ringkiri, et kõiki oodatakse õppima Riiga. Mina soovisin. Mäletan, et kui ma 13-aastaselt sain kristlaseks ja kuulsin Newboldist ja võimalusest teoloogiat õppida, tundus see mulle väga põnev.
 
Mu peres ei olnud kristlasi ja ma olin selline põikpäine laps, perepoolset toetust ei olnud. Mulle tehti ka selgeks, et see on meeste ala ja et kui sa isegi lähed seda õppima, siis see oleks igasuguse ressursi raiskamine. Enda huvi ja kire rahuldamine. Nii ei võtnudki ma seda vanematekodus elades väga tõsiselt. 
 
Aga kui tuli võimalus minna õppima, olin juba iseseisev ja koguduses ka omajagu vabatahtlikuna töötanud. Otsustasin võimalusest kinni haarata. Tundsin, et haridus selle koha pealt on hädavajalik, ükskõik kas mind kunagi kutsutakse sellesse ametisse või mitte. See on lihtsalt koguduse heaks toimimiseks oluline. Et teada rohkem kui lihtsalt seda, mida pastor puldist räägib, mida raamatutest olen lugenud ja iganädalaselt õppetüki tundides õppinud. See pidi süstemaatilisema sisu saama. Ja kõrgkool on selleks sobiv paik.
 
Kuna ma ei arvestanud ega mõtelnud pastoritöö peale sel ajal, siis ise nägin, et see asi võiks minna sedaliini, et töötan näiteks kristliku psühholoogina. Sellepärast ma läksin samal ajal ka psühholoogiat õppima. Suviti õppisin Riias religiooni ja siis muul ajal erakõrgkoolis psühholoogiat. 
 
Sa ütlesid, et ei ole pärit kristlikust perekonnast. Kuidas sa siis jõudsid...?
 
Jah. Ma ei ole pärit kristlikust perekonnast. Ja ma ei mäleta, et meie peres oleks üldse kunagi Kristust mainitud. Ja ma ei mäleta ka enda huvi selle vastu enne, kui... Pigem mäletan vastumeelsust.
 
Muutus toimus ärkamise ajal, mis Eestis toimus 1991. aastal, kui läks moodi, et kõik lapsed käivad pühapäevakoolis. Viljandis, kust ma pärit olen, see võimalus oli ja mäletan, kuidas mu ema ütles, et see pühapäevakool algab seal ja seal, mine sinna ja vaata, mis toimub. Ma ei tea, kas see oli minu teismelise trots või mis, aga see, mis ema pakkus, tundus, et ei ole kõige parem (muigab). Ja see motiiv, miks tema pakkus, ei tundunud mulle ka tol hetkel kõige õigem. Nii et ma ei läinud pühapäevakooli.
 
Aga mis minu tähelepanu köitis, oli kuulutus kooli stendil. Kõiki teismelisi kutsuti suitsetamisvastasele seminarile. Mul oli üks sõbranna, kellega me otsustasime, et tahaksime sellel seminaril osaleda. Kumbki meist ei suitsetanud, küll aga tahtsime teada, kui kahjulik suitsetamine ikkagi on ja mis ta tervisele teeb. Seminari korraldas Viljandi koguduse adventpastor koos oma pojaga – Ain Soosaar ja poeg Hans Soosaar. Nad näitasid sel ajal väga popilt videot ja veel suurel ekraanil. Ja kui see seminar lõppes, siis kutsuti kõiki huvilisi laste pühapäevakooli. Ja meie sõbrantsiga mõtlesime, et lähme. See tundus kuidagi loogiline jätk.
 
Nii ma siis seal pühapäevakoolis hakkasin käima. Mäletan, et millalgi koguduseliikme tütar kutsus mind ka hingamispäeval kirikusse. Et tule ja vaata. Ja kutsus mind just üheksasse hingamispäevakooli õpetajate tundi, ütles, et seal on hästi huvitav. “Vanad inimesed räägivad oma kogemusi, tule!” Mina läksingi sinna ja mulle tõesti hakkas meeldima ja nii ma hakkasin käima mitte siis tavalisel jumalateenistusel lihtsalt, vaid just selles üheksases tunnis. Mõne aja pärast pandi mind laste hingamispäevakooli õpetajaks…olin ise paras laps sellel ajal.
 
Ja siis varsti tuli laulmishuvi juurde – et näe, selline talent mul ka olemas ja seda saab lausa koguduses kasutada ja sellega midagi teha. Ja siis muutus see kirikuskäimine nii mitmekülgselt põnevaks. Ma ei tea, kuivõrd täpselt ma sain aru teoloogilistest põhjendustest. Kui keegi oleks mind näiteks sel hetkel pannud silmitsi, et aga miks just adventkogudus... ma ei oleks arvatavasti osanud kohe vastata.
 
Aga mingi hetk, juba poole aasta pärast küsis Ain Soosaar mu käest, kas ma tahaksin ristitud saada. Mul ei olnud sees isegi mingit tunnet, aga sain aru, et see on õige asi teha. Kui ma juba selles koguduses aktiivselt tegutsen, ja ma pean kõike ju õigeks, ja kui Jumal ootab ametlikku otsust ristimise kohta, siis ma teengi seda.
 
Mäletan, et ristimise ajal üks koguduse õde ütles: “Kas sa saad aru, et sa oled justkui puhas leht? Sa oled nüüd Jumalale pühendatud.” Ta küsis arvatavasti sellepärast, et ma tegelikult aru ei saanud (muigab). Ja siis hakkas mulle kohale jõudma, et tehtud otsus on midagi suuremat, kui ma parasjagu mõistan.
 
Ristitud saamise otsus ei tulnud perekonna toetusel. Talitusest teavitasin ema päev enne sündmust. Ema tuli ikka mu ristimisele, aga vanaemale ütlesin pärast. Siis pidin kodust mingiks ajaks ära kaduma, sest tema jaoks oli see väga suur šokk: tema tütretütrest sai kristlane.
 
Nii ma seda teed siis käima hakkasin. Muidugi tulid esimesed võitlused, selles mõttes, et kui teismeline otsustab, et ta teatud sööki ei söö ja teatud päevadel – hingamispäeval – teatud asjades ei osale. Näiteks prügikasti sel päeval enam välja ei vii. Siis tulid loomulikult mingid muutused elukorralduses, niipalju kui mu teismelise pea oskas tollal teha. Aga need said loodetavasti selles kasvujärgus, nagu mina olin, hästi tehtud.
 
Mainisid jutu sees, et su hobi on muusika. Millega sa veel tegeled?
 
Ma ütlesin, jah, et hobi on muusika, kui ma avastasin selle. Aga tegelikult mu hobi ei ole muusika. Olen väga palju oma elus laulnud sellepärast, et keegi teine on arvanud, et ma võiksin seda teha, et see oleks nagu minu anne ja see oleks viis, kuidas ma saaksin Jumalat teenida. Ma arvan, et palju mind ennast mitterahuldavaid esinemisi on olnud just ka seetõttu, et ma ei ole suutnud selle kaudu edastada seda, mida ma olen pidanud kõige olulisemaks.
 
Aga mulle meeldib see ikkagi. Ja meeldib just siis, kui saan laulda niiviisi, et ma ei pea esinema. Võib-olla see on kasvatuse viga... et meid on õpetatud olema pioneeri kombel eeskujulik enesenäitaja. Laulmine, musitseerimine on midagi muud. Kõnelemine Jumalaga, samal ajal inimeste üleval hoidmine, oma südame avamine. See on teine tasand.
 
Mis hobidest veel... Ega laste kõrvalt praegu ei olegi jõudnud mingeid ennast väga rahuldavaid hobisid tekkida.
 
PPP-l mängisid Keila võistkonnas võrkpalli ka. Kas siis pallimängu saab ka hobide hulka liigitada?
 
Minu jaoks muutuvadki asjad tähtsaks siis, kui see töötab mingi suurema eesmärgi nimel. Selles mõttes, et on mingi eluperiood, kus sa näed, et muusika tegemine on vajalik tööriist kas kellegi ehitamiseks, mingi grupi kooshoidmiseks, mingi ürituse kas või kaunistamiseks. Et ta töötab millegi heaks. Samamoodi ka see pallimäng. 12-aastaselt käisin aastakese või kaks trennis. Mingi hetk õnnestus ühildada kristlaseks olemine ja treeningud. Siis aga muutus hingamispäeval võistlemine väga vastumeelseks ja algne kokkulepe treeneriga, et treeninglaagrites ja võistlustel istun hingamispäeval pingil, väljakannatamatuks. Otsustasin võrkpallist loobuda.
 
Aga ka oskusel võrkpalliplatsil ennast liigutada on oma eesmärk. Nüüd olid Piibli- ja pallipäevad ja ma nägin selles ilusat eesmärki ka meie Keila grupi, nüüdseks koguduse jaoks. Saame organiseeritult midagi koos teha ja kui selleks on võrkpall, siis kasutame seda. Mulle pakub rahuldust, kui asjad hakkavad tööle, kasutades mingeid ande. Ja nähes inimestes mingeid ande või neid ära tundes, on kaunis, kui inimene paneb ühe anni, teine inimene teise anni, kokku sellest sünnib mingi sünergia või midagi loovat. See pakub rahuldust! Seda ei saa nagu hobiks nimetada, aga samas on selles minu jaoks rohkem hobile omaseid jooni kui võrkpalli mängimises üksi.
 
Oled olnud üürikest aega uues ametis, aga mõeldes tulevikule, siis millised plaanid-eesmärgid on?
 
Ega need plaanid väga muutunud ei olegi. Eesmärgid on kogu aeg ees kumanud. Alates sellest, kui sai kunagi Leedus osaletud koguduste istutamise seminaril – uskusin sellesse ja usun jätkuvalt uute koguduste rajamisse. Väikeste gruppide rajamisse. Rajatav grupp peaks kasvama ja mul on selline mõiste nagu “vaimulik kodu”. Olenemata kohast, kus parasjagu teenin, soovin, et see muutuks paraja portsu võrra kodusemaks ja vaimulikumaks.
 
Olles nüüd pikalt kodus olnud ja lapsi kasvatanud, olen selgemini mõistnud, et kõik hakkab lähisuhetest, ikkagi igapäevatasandist. Järjest rohkem ma saan aru, et kogu elu on ülistus ja teenimine. Ja igapäevane tegevus, absoluutselt iga väikese tegevuse kaudu võib kogudust üles ehitada. Keila grupp on selle tasandi äratundmisele jõudnud. Aga soov on kasvada üha enam ja enam, et võiks olla kooslus, kogukond, kes tunnetab veelgi tugevamalt, et see on nende vaimulik kodu.
 
Igasugune kasvamine toimub parimal viisil kodus. Normaalsed suhted, kus tuntakse üksteist, aktsepteeritakse üksteist ka vigadega, ja kus on alati eeskuju olemas. Hea eeskuju. Eeskuju ei ole lihtsalt inimene, vaid meil kogudustena, vaimulike kodude loojatena on see ideaalne võimalus võtta eeskujuks Jeesus Kristus. Ja see teeb asja nii palju kergemaks.
 
Me Allaniga (Marge abikaasa) just paar päeva tagasi arutasime, et kust võtta meie kodus elav ideaalne ema ja isa. Kui vaatad lapsi, näed neis kogu aeg enda vigu ja ei teagi, kumb peab nurka minema, kas laps või sina. Koguduseliikmetena on meil suur eesõigus hoida oma pilk Jeesuse täiuslikkusel.
 
See on selline üldsõnaline eesmärk: luua võimalikult hea vaimulik kodu. Turvaline kodu. Kus on loodud juba turvaline kodu, armastajapaar on kokku saanud, sinna sünnivad ka lapsed. Ja ma usun, et see käib ka koguduse kohta. Kus on turvaline kodu, sinna sünnivad ja tahavad sündida ka uued lapsed. Ja sinna julgetakse tuua oma sõpru, lähedasi ja nii see kogudus võiks ka kasvada. Jumal õnnistagu neid plaane!
 
Kas ma sain õigesti aru, et Keila grupp on loodud nendest inimestest, kes osalesid Alfa kursusel?
 
Keila grupp sai algselt loodud Rein Käsu poolt ja see koosnes erinevatest inimestest – nii koguduseliikmetest kui selle sõpradest. Alfa kursuse praktika tuli Keila grupi juurde meie pere liitumisel selle grupiga 2007. aastal. Grupp on aktiivsemalt koos käinud aastast 2005. Ametlik kogudus moodustus siiski teiste adventkoguduste liikmetest. Aga ta on hakanud toimima ja oleme leidnud, et Keila kogudus on heaks vaimulikuks koduks kõigile neile, kes seal piirkonnas elavad, olgu nad siis koguduseliikmed või mitte. Kui suudame kedagi toetada, siis seda ka teeme.
 
Oled õppinud teoloogiat. Millise pagasi sa endaga neilt õpinguilt kaasa võtsid? Mis on see ABC, mis sa kaasa said?
 
Nägin, et A) asjad on süstemaatilisemad, kui ma enne aru sain; B) et igal asjal on oma ajalugu; C) olen rumal ja Jumal on suur.
 
Mis sa arvad, mida võiksid inimesed oodata sinult kui pastorilt?
 
Et Jumal kasutab seda inimest omal eesmärgil koguduse heaks.
 
Kuidas sa plaanid end jagada kahe koguduse vahel?
 
Praegused teenistuste pidamise plaanid on nii, et üks nädal siin, teine seal. Ise elame Keila lähedal. Ja üks päev üle kahe nädala Raplas on vähe. Aga seal saab ööbida… edaspidi tahaks seal kindlasti ka kohal olla pikemalt kui üks päev, et nii ka Rapla piirkonna südamepõksumist paremini tunda. Kui meil nüüd toimub Raplas esimene nõupidamine, eks me siis arutame, mis on tehtud, mis on hästi läinud ja milles peituvad koguduse enda annid, et siis edasi liikuda.
 
Kui palju sa näiteks erinevaid raamatuid loed, kust mõtteid ammutada, et neid siis edasi anda ja kanda?
 
Ei ole väga eesrindlik lugeja… Ikka Piibel ja muud vaimulikud kanalid, nagu 3ABN, HopeTV ja Pereraadio. Raamatute lugemise koha pealt olen süümekaid tundnud. Ma olen ennast lohutanud sellega, et meel, mille kaudu ma ammutan inspiratsiooni, on lihtsalt laste sündides muutunud. Silmad peavad kogu aeg olema lastel, nende tegevustel, kus nad iganes on. Aga kõrvad on see-eest avatud.
 
Rein Käsul, kellel on suured pastoriks ja kaplaniks olemise kogemused, tuleb see edasiandmise ja -kandmise asi kergemini. Nii ongi Keila koguduse kontekstis seda koormat suuresti kandnud Rein.
 
Toeks on sulle kindlasti olnud nii Rein kui ka abikaasa.
 
Jah, nii Rein kui abikaasa. Tegelikult iga koguduseliige, kes palvetab, on nõus ennast avama ja kaasa panustama. Ma arvan, et parimad plaanid ja ka jutlused sünnivad just koostöös kogudusega... ideaalis. Rääkida elulähedastel teemadel, mis inimesi puudutavad ja neile korda lähevad. Raske on rääkida ja üldse kellenigi jõuda, kui ei tunne sihtrühma.
 
Kas on veel mõni oluline valdkond, mida me ei ole puudutanud?
 
Vast see, mille vastu ka ma ise olen eksinud: töötegijale esitatakse väga kõrged nõudmised. Et kui tema on nüüd pastor, siis järelikult ta ei eksi. Või et tema peab siis kõigega hakkama saama. Inimene on ikkagi inimene piiratud ressurssidega. Perekonnainimesed, patused, kes vajavad Jumala andestust ja armu, armastust, lähedust ja häid suhteid koguduseliikmetega.
 
Olen nüüd mõnikord dilemma ees olnud, kui küsitakse, kellena sa töötad. Olen tundnud, et kui välja ütlen, kes ma ametilt olen, paneb see väikse müüri ette. Inimesed tõmbavad siis selja sirgu ja hakkavad natuke teistmoodi suhtlema. Ma loodan, et ma ka ise sellist käitumist ei põhjusta. Jään ju ikkagi koguduse õeks, vaatamata uuele ametinimetusele ja suurenenud vastutusekoormale.
Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat