Mis on sinu lemmikraamat?

Avaldatud 26.5.2020, autor Karin Miller, allikas Meie Aeg

Kui mõtlen enda kui lugeja arengule, on minu eelistused alates lapsepõlvest palju muutunud. Lapsena paelusid hoogsad ja põnevad lood, milles tera õpetust. Teismelisena lisandusid sügavatest emotsioonidest ja saatuslikest tunnetest pajatavad teosed. Verinoore täiskasvanuna hakkasid aga enim huvi pakkuma raamatud, mis kõnelesid ideedest, kontseptsioonidest ja püüdsid vastata keerulistele eksistentsiaalsetele küsimustele.

Minu lemmikraamatudki on seetõttu ajas muutunud: Dagmar Normeti „Une-Mati“ seeriast Silvia Rannamaa „Kadri“ ja „Kasuema“ lugudeni, sealt Margaret Mitchelli „Tuulest viidud“, trobikond aastaid hiljem Albert Camus’ „Katk“ ning Lion Feuchtwangeri „Josephus Flaviuse“ triloogia. Ainsaks ühendavaks jooneks nende diametraalselt erinevate teoste vahel paistab olevat juba lapsepõlvest pärit kalduvus eelistada seeriaid ning jõgiromaane.

Raamat, mis paelus lapse või noorukina, on jätnud armsa mälestuse, sügava emotsiooni või avanud uue tahu maailmatunnetuses ja kuigi endiselt armsad, ei pea ma neid käesoleval eluhetkel enam oma lemmikraamatuteks.

Eelnevale vaatamata on siiski üks raamat, mis juba lapsena oma värvikate ja õpetlike lugudega kõnetas, milles leidus vastukaja noorukiea maailmavalulikele tundmustele ning ainest ka noore täiskasvanu filosoofilistele ja ajaloolistele huvidele. See on raamat, mis mind endiselt iga päev hämmastab, mille vaimustav mitmekihilisus mul mõnikord lausa pea ringi käima paneb ja temasse peidetud aarded avanenuna teinekord jaladki alt löövad. Saate ilmselt juba aru, mis raamatust ma räägin.

Mõni aeg tagasi tööalasel kohtumisel arutasime koostööpartneriga häid ja halbu viise teksti esitamiseks. Teksti esitamise halvaks näiteks tõi ta Piibli, mida võib lugeda mitu korda ja iga kord erinevalt aru saada. 

Mõnedki on ilmselt kogenud seda tunnet, kui keegi su lemmikraamatu kohta midagi negatiivset ütleb. Tekkiv emotsioon on pea sama valulik, kui keegi solvaks pereliiget. Pikemalt järele mõeldes olen aga aru saanud, et minu esmasele valulisele emotsioonile vaatamata oli sel inimesel osaliselt õiguski. Piibel on teos, mis kõneleb igas vanuses inimesele, selle sündmustik rullub lahti lugeja terve elu jooksul ning elab koos temaga, aina uusi ja uusi tahke avades. Piibli näol on tegemist raamatuga, mida inimene, ilma jumaliku inspiratsioonita, ei ole iial võimeline kirjutama. 

Äsja üheskoos õpitud Taanieli raamat on üks imeline näide. Lapse jaoks oli ses varjul mitu põnevat lugu, mis fantaasia tööle panid: Taaniel lõvide augus, mehed põlevas ahjus, kuninga kullast kuju. Teismelisele leidus Taanieli raamatus eeskuju erinevate raskete õppeainetega maadlemisel ja ka elustiilisoovitusi hea välimuse tarbeks. Noore täiskasvanuna riigiteadusi õppides leidsin Taanielis ideaalse riigimehe eeskuju ning ka täieliku seletuse kõikide keeruliste politoloogiliste teooriate kõrval, miks riigid tegelikult tõusevad ja langevad. 

Möödunud veerandaastast õppetükki õppides kõnetas Taanieli raamat mind aga hoopis teise nurga alt: ustavus Jumalale. See vaimustav Jumala peopesas maailma ajalugu portreteeriv raamat katsus seekord Taanieli käitumise valguses läbi ka minu oma. Viis, kuidas Taaniel jäi keset Babüloonia toredust ustavaks Jumalale, pani mind küsima, kuidas mina käituksin. Sest Taanieli raamatut lugedes tundub, et tal ei olnud isegi kiusatust olla Jumalale ustavusetu ja eelistada Loojale tolleaegse maailma ühe arenenuima ja jõukama riigi hüvesid. Herodotos, Kreeka ajaloolane, kirjutas aastal 450 eKr, et Baabüloni suurusele lisaks ületas linn ka oma hiilguse poolest kõik teadaolevad linnad kogu tolleaegses maa­ilmas (McGinnies, 1986). Baabüloni teaduse areng, raamatukogud, kunst, arhitektuur, inseneeria tippsaavutused, olmelised mugavused (nagu näiteks keerukas veejuhtmete süsteem) ja veel ilmselt palju muud, mida me ettegi ei oska kujutada – see kõik ei paistnud Taanieli suhtumist kuidagi mõjutavat. Ka väljavaade elu kaotada ei kõigutanud Taanieli. Tema usaldus, poolehoid ja usk kuulus ikkagi Jumalale, kasvõi elu hinnaga. Maailma tippsaavutused, haridus, mugavused, võim ja jõukus (mis kõik olid Taanielile kättesaadavad) ei kõigutanud Taanieli. Tema süda oli Jumala oma.

„Sest Jumala sõna on elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta eraldab hinge ja vaimu, liigesed ja üdi, ning on südame meelsuse ja kaalutluste hindaja.“ (Hb 4:12) Ma olen antud kirjakohta lugedes ikka mõelnud, et kahe teraga mõõga allegooria on siin valusalt tabav. Sest Piibel tõepoolest on raamat, mis oma teradega nii teiste kui ka minu enda poole tekitab tihti justkui haava, kui Sõna valgel saab selgeks südame tegelik meelsus. 

Taanieli lugu mõjus seekordsel uurimisel just nii. Mõtlesin tagasi oma elule ja tööle, mis on viinud mind selle maailmajao võimude peakorteritesse ning nõuandjana võimukate ja tarkade seltskonda. Töökohustused on tõmmanud mind kiusatustesse minna kaasa rikkalike bankettidega, mis serveeritud Euroopa kaunites hoonetes, veetes öid erinevate linnade mugavates hotellides. Raamat, mis tungib läbi ning kirjutatu valgel hindab minu südant, näitab eksimatult, et välise korrektsuse varjus on minu südames nii mõnelgi hetkel esikohal olnud maailma pakutu nautimine. Mul ei ole alati olnud Taanieli ustavust.

Mulle meeldib Hb 4:12 väga, sest ses salmis on minu jaoks lootust. Lootust seetõttu, et see mõõk, Sõna, on Isiku käes, kes armastab mind piiritult. Sõna on Kristus ise. Ja Tema tungib minus edasi, vallutades kants kantsi järel vaenlaselt tagasi, mitte jättes endast maha hävitust, nagu vallutav mõõk enamasti teeb, vaid luues viljaka maa. Jah, on hetki, kui Sõna läbistab nii valusalt, et tundub, justkui oleks süda lõpuni läbi pistetud. Ja ometi selgub edasi astudes, et see oli alles algus. Sõna avab endast jälle uusi ja uusi kihte, mis tungivad aina sügavamale, avades uusi tolmuseid nurki minu enda hinges ja sundides patte justkui ereda päikese käes valust silmi kissitavaid ööelukaid päevavalguse kätte. 

Ka Taanielile avas Jumal järk-järgult Sõna mõistmist. Sammhaaval edasi astudes, aina uusi detaile lisades laotas Jumal Taanieli ees lahti maailma ajaloo kulu ja Päästja plaani selle maailma jaoks. Ma olen kindel, et Jumal tahab seda minu ja sinu elus jätkuvalt teha. Seepärast on Ta jätnud meile oma Sõna. Elava Sõna Jumala enda suust. Sõna, milles on endiselt sama vägi, mis lõi maailma. Taanieli raamatu näitel, mis on vaid üks paljudest, on see sama Sõna olnud minuga lapsest peale, pakkudes igas eluetapis seda, mida suutsin sel hetkel mõista ning mida mul just vaja oli. Mitte selleks, et mulle mu vigu nina alla hõõruda, vaid selleks, et mu elu oleks „nagu valgusepaistus, mis muutub üha selgemaks, kuni päev on saabunud“ Õp 4:18.

Kui palju uskumatut, põnevat, läbikatsuvat, elumuutvat Piiblis meie jaoks veel varuks võib olla, kui sellest saab meie lemmikraamat! 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat