Jumalale meelepärane või maailma kurvastus

Avaldatud 14.12.2019, autor Heino Lukk, allikas Meie Aeg

Oma esimeses kirjas Korintose kogudusele mõistis Paulus hukka teatud pattude, eriti ühe konkreetse patu sallimist koguduses. Kogudus võttis Pauluse kirja tõsiselt ja parandas meelt. Kindlasti oli see Püha Vaimu töö. Mõistes, et nende endine hoiak oli nii ekslik olnud, sai kogudus kurvaks. Selles teises kirjas ütles Paulus, et ta on rõõmus, et kogudus kurvastus Jumalale meelepäraselt, kuna on olemas ka teistsugust kurvastust. See, et on olemas kahe­sugust, kahesuguse tulemusega kurvastust, on tõsine asi ja väärib meiegi tähelepanu. Olles ekslikud inimesed, on juhtunud meiegi elus mõndagi, millest meil on kahju, et nii läks. Ma pean siin silmas meie halba käitumist, väljaöeldud sõnu ei saa tagasi võtta ega tehtud tegu olematuks muuta. Jah, on võimalik vabandust ja andestust paluda, mõnda asja on võimalik ka parandada, mõnda mitte, aga igal juhul ei saa olnut teha olematuks. Kas tagantjärele kurvastab meid see, et oleme valesti toiminud? Kindlasti, vähemalt loodetavasti. Ja siin kerkibki esile küsimus, millist laadi on valesti toiminud inimeste kurvastus, kui nad on kurvad, et nii läks, et asi lõppes halvasti? Näiteks on vanglasse sattunud varas kurb selle pärast, et ta on vangis, aga kas ta on kurb selle pärast, et pani toime kuriteo, või selle pärast, et ta tabati ja süüdi mõisteti? Küllap esineb nii seda kui ka teist. Kohtus väljendab nii mõnigi kohtualune kergemat karistust taotledes puhtsüdamlikku kahetsust, aga kui puhtsüdamlik see tõeliselt on, teab Jumal. 

Milline kurvastus on Jumalale meelepärane ja milline on maailma kurvastus? Siin ütleb Paulus väga selgesti välja, et „Jumalale meele­pärane kurvastus toob meeleparanduse päästeks, mida ei kahetseta”. See, et päästet ei kahetseta, on selgemast selgem, aga pääste eelduseks on meeleparandus. Meeleparandus pole Jumala käest pääste ostmine. Päästet pole võimalik osta. See toimub igal juhul Jumala armust, kuna meie Päästja Jeesus jättis inimeste päästeks oma elu. Meeleparandus on meelemuutus, tõeline patukahetsus, kindel soov mitte iialgi enam pattu teha, mitte toimida Jumala tahte vastaselt, ja seda mitte karistuse või kellegi meelepaha kartusest, vaid headuse ja õiguse armastamisest. Maailma kurvastus on teistsugune. Ka sellega võib kaasneda vabandamine ja andekspalumine, aga ilma tehtu südamest tuleva kahetsemiseta. Mitte niivõrd kahju, et ma nii tegin, vaid kahju, et see nii halvasti lõppes. Ilma tõelise patukahetsuseta pole võimalik Jumalalt armu saada, aga ilma selleta on lõpptulemuseks surm. 

Huvitav on tähele panna, mis on need asjad, mida Korintose koguduses Jumalale meelepärane kurvastus tekitas. Paulus nimetas siin nii mõndagi, mis võib esmapilgul lausa küsimusi tekitada.

Kõigepealt nimetas Paulus innukust. Kui Korintose kogudus oli varem olnud mõningate koguduses esinevate pattude suhtes ükskõikne, siis nüüd asus kogudus seal esinevate pattude kõrvaldamiseks innukalt ja otsustavalt tegutsema. Püha Vaimu mõjutusele positiivselt reageerides ei saa jääda enam ükskõikseks ega loiuks.

Teisena nimetas Paulus kaitsekõnet. Seda on raskem mõista. Me ei tea, mida Korintosest tulnud Tiitus Paulusele sel teemal rääkis. Milles see kaitsekõne täpselt väljendus, seda pole siin öeldud, ja meil täna polegi hädavajalik seda teada. Meil on oluline teada, millise hinnangu me peame andma meie endi juures toimunule ja kuidas edaspidi käituda. Kindel on see, et kogudus tunnistas oma viga, võib-olla seda nimetaski Paulus kaitsekõneks, ja asus oma viga parandama. Kuna siin on tegu Jumalale meelepärasest hoiakust tulenevaga, siis kindlasti ei saanud tegu olla patu või ebaõige hoiaku õigustamisega. Valesti, ütleksin patuselt, käitunud inimesed ütlevad oma tegu õigustades tihti, et asjaolud olid sellised ja ma ei saanud teisiti. Rõhutan, et ma pean siin silmas patust käitumist, mitte midagi sellist, mis muidu ei ole küll parim, aga pole ka patune. Asjaoludele viidates võib õigustatult öelda, et ma ei osanud või ei suutnud selles olukorras teisiti toimida, aga et ei saanud, on vale. Kindlasti oleks saanud. Pattu saab ja tuleb alati tegemata jätta asjaoludest sõltumata. Eeva oleks saanud keelatud vilja võtmata jätta, aga kiusatus oli nii suur, et ta ei suutnud seda. Ka Aadam oleks saanud Eeva pakutud vilja söömata jätta... Iseküsimus on tegutsemine pattu tundes või mitte tundes. Mõnigi inimene käitub patuselt, ise teadmata, et see on patune. Kindlasti võtab õiglane Jumal kellegi üle kohut mõistes arvesse inimese teadlikkust või teadmatust. Samas on inimesele antud südametunnistus, mille kaudu räägib tihti inimesele märku andes ka Püha Vaim. Jumal teab ja arvestab ka seda, kuidas on inimene reageerinud oma südametunnistuse häälele. Sellest kirjutas Paulus roomlastele: „Kui paganad, kellel ei ole Moosese Seadust, ometi loomu poolest täidavad Seaduse sätteid, siis ilma Seaduseta olles on nad ise enesele seaduseks, näidates seega, et seadusepärane tegutsemine on kirjutatud nende südamesse; ühtlasi tõendavad seda ka nende südametunnistus ja nende mõtted, mis järgemööda kas süüdistavad või vabandavad neid. Nii see ilmneb päeval, mil minu evangeeliumi järgi Jumal Jeesuse Kristuse läbi mõistab kohut inimeste saladuste üle.” (Rm 2:14–16)

Kolmandaks nimetas Paulus meelepaha. See on rahulolu vastand. Miks me sallisime seda, mida ei tohtinud sallida, ega võtnud midagi ette? Patuga ei saa rahul olla. Sügava õigusearmastusega kaasneb terav viha ülekohtu vastu. Siiski, tõelise, õiglase meelepahaga patu vastu kaasneb alati samavõrra sügav armastus eksija vastu.

Neljandaks nimetas Paulus kartust. Loodetavasti polnud tegu kartusega, kas Jumal on andestanud. Kui pattu on kahetsetud, Jumalale tunnistatud ja andeks palutud, pole vähimatki põhjust andestuses kahelda. Võib-olla kartsid korintlased, kas Paulus on nende tõelises meeleparanduses veendunud. Selles kirjas aga ütles Paulus selgesti välja, et on nende tõelises meeleparanduses veendunud. „Te olete ju Jumalale meelepäraselt kurvastanud... Teie olete end kõigiti näidanud puhtana selles asjas.” (2 Kr 7:9, 11)

Viiendaks nimetas Paulus igatsust, võib-olla igatsust osaduse vaimu taastamise ja vastastikuse arusaamise järele Paulusega.

Lõpuks nimetas Paulus karistust. Nagu juba eespool nimetasin, patuga koguduses ei saa leppida. Ja nõnda kogudus ka toimis, aga meeltparandanule tuleb andestada. Seda nimetas Paulus selles kirjas pisut eespool: „Niisugusele piisab noomimisest, mida ta enamiku käest on saanud, nii et nüüd peate talle pigem andestama ja teda julgustama, et suur kurvastus teda ära ei neelaks.” (2Kr 2:6, 7)

Selles kirjakohas käsitleti ainult kurvastust eksimuste pärast, aga kurbust põhjustavaid asju ja olukordi on maailmas oh kui palju! Kõikvõimalike kurvastuste hulgas on kindlasti Jumalale meelepäraseid ja mittemeelepäraseid kurvastusi. Jeesuse juurest lahkunud rikka noormehe kurvastust selle tõttu, et ta peaks tegema midagi, mida ta ei soovinud teha, võib kindlasti liigitada maailma kurvastuseks. „Jeesus lausus talle: „Kui sa tahad olla täiuslik, siis mine müü oma varandus ja anna vaestele, ja siis on sul aare taevas, ning tule, järgne mulle!” Aga kui noormees seda sõna kuulis, lahkus ta kurvastades, sest ta oli suure varanduse omanik.” (Mt 19:21, 22) Paljudel erinevatel põhjustel kurvastamise vastu pole Jumalal midagi. Mitte et Jumalal poleks midagi kurvastamist põhjustavate asjaolude vastu. Jumal on väga patu vastu, millest on kõik selle elu kurbust põhjustavad olukorrad tingitud. Jumalal pole midagi selle vastu, et inimesed kurbust põhjustavates olukordades kurvastavad. Jeesus julgustas: „Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse.” (Mt 5:4) Üks suurimaid kurvastuse põhjusi on kindlasti lähedase inimese surm, aga surm pole kõige lõpp. Sellest on ülestõusmine. Tuleb aeg, mil „surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud.” (Ilm 21:4)

Aidaku meid Jumal, et kui meil on põhjust kurvastuda, siis oleksid meie kurvastused Jumalale meelepärased, mitte maailma kurvastused! 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat