26. jaanuaril pidas organiseerimiskoosoleku Surju kodukogudus. Kohal olid kodukoguduse liikmed Tanis ja Triin Kulp ning Jaanus ja Tiina Tilk ning liidu koguduste rajamise töö juht ja ühtlasi Surju kodukoguduse koots Ivo Käsk abikaasaga. Kodukoguduse juht Tanis sõnas, et formaalne algus on tehtud, kuid avakoosolek toimub plaani järgi 9. veebruaril.
Enne jaanuari viimasel hingamispäeval toimunud organiseerimiskoosolekut oli 19. jaanuaril Pärnu kirikus lähetamiskoosolek, millega emakogudus uue kodukoguduse tuumikgrupi teele saatis.
Kodukoguduse loomise mõttele tagasi vaadates sõnas Tanis, et idee väiksem kogudus luua sai alguse FAST-seminarist, mis toimus pool aastat enne Riias toimunud koguduste rajamise seminari. „FAST andis meile hästi hea vaimuliku kogemuse ja meeskonnatöökogemuse ning tekitas soovi ja indu midagi ära teha.” Pärast Riias toimunud seminari oli Pärnu grupp üks neid, kes osales Pärnus toimunud jätkuseminaril, mille fookuses olid Eesti kogudusepistikud. „Kuid siis jäi see mõte umbes aastaks seisma, sest gruppi kuuluvate inimeste elus oli palju muutusi,” ütles Tanis.
Eelmise aasta detsembris võeti kunagine kodukoguduse rajamise mõte uuesti arutlusele. „Tuli mõte, et miks me ei võiks seda uuesti käsile võtta. Meil olid olemas vanad plaanid, olime lugenud koguduserajamise käsiraamatut, olime aasta aega tagasi plaane teinud. Nüüd saime uuesti kokku ja otsustasime: teeme selle ära, praegu pole takistusi,” rääkis Tanis.
Nii ongi Pärnumaal Surjus nüüd kodukogudus, mida Tanis peab tänapäeva inimesele kõige ligipääsetavamaks. „Kodukogudus on selline jumalateenistuse vorm, mille kaudu on võimalik kõnetada tänapäeva inimesi. Kodu on loomulik koht, kuhu tulla. Kui me kutsume sõpru külla, siis nad tulevad. Aga kui kutsume inimesi kirikusse, siis enamasti nad ei tule, või kui nad tulevad, siis enamasti vaatavad toimuvat kõrvalt ja nii on raske nendeni jõuda. Kodukoguduses on suhe vahetum.”
Tanis peab oluliseks, et kodukogudusi tuleks Eestisse juurde. „Meie missioon kristlastena on inimesteni jõuda,” ütles Tanis ja lisas, et sageli me koguduses panustame aega ja energiat ja püüdleme selles suunas, et viia inimestele sõnumit Jeesusest, aga vorm, milles me oleme tegutsenud, ei ole olnud kõige efektiivsem. „Ma arvan, et kodukoguduste kaudu on jõupingutused viljakamad.”
Lisaks eelpool öeldule on kodukogudusel ka teine külg: „Me saame kujundada jumalateenistuse sellisena, mis vastab paremini meie enda vaimulikele vajadustele ja laste olmelistele, praktiliste vajadustele”, sõnas Tanis.
Pärnu kodukoguduse jumalateenistused toimuvad Pärnumaal Surjus perekond Kulpi kodutalus igal laupäeval kell 16.00. Jumalateenistusel on kaks osa. Üks osa on suunatud lastele ja selles osalevad ka kõik täiskasvanud. „Me koos õpetame lapsi. Põhiliselt tugineme [adventkoguduse lastetöö osakonna] GraceLink’i materjalidele. Igaühel on oma roll täita, see ei ole nii, et üks inimene viib lastetundi läbi, vaid kõik täiskasvanud osalevad lastetunni läbiviimises võrdselt. Meil on lapsi tõenäoliselt rohkem kui täiskasvanuid.” Lisaks kahele kolmelapselisele perele on Tanise sõnul ka külalised lastega pered. Jumalateenistuse teine osa on vaimulik mõtisklus. „Sinna juurde kuulub Piibli lugemine ja selle üle arutlemine.” Mõtiskluse ajal on korraldatud ka lastehoid, et ka täiskasvanud oma vaimuliku toidu kätte saaksid. Jumalateenistuse kaks osa kestavad kokku umbes poolteist tundi. Pärast seda on ühine õhtusöök.
Küsimusele, kuidas uue kohustusega kodukoguduse ühe eestvedajana toime tulla, vastas Tanis, et vaimuliku töö puhul on nii, et kui ettevõtmisel on õnnistus, siis see ei ole raske. „Kui me jagasime omavahel ülesandeid, siis leidsime, et meil on igal alal, mis meil on jumalateenistuse vormi juures vaja täita, inimene, kes tunneb kutsumust ja kelle jaoks see ei ole väga suur koorem.” Tanis võrdleb olukorda tavalise koguduseeluga, kus on ametid, mis tulenevad kogudusekorrast, ja graafikud, mis tulenevad jumalateenistuse väljakujunenud kavast ja need kõik tuleb ära täita, siis inimesed sageli loobuvad, kuna nad ei näe tulemust või see ei ülesanne vasta nende talentidele. „Ja siis see on raske,” selgitas Tanis. „Kui näed asjadel mõtet ja ülesanne vastab sinu talentidele, siis see ei ole suur koormus.”
Tulevikku vaadates sõnas Tanis, et Eestis võiks olla rohkem kodukogudusi. „Kodukogudused, mis tekivad, peaksid paljunema ja mitte kasvama väikekogudusteks. Meie kodukoguduse eesmärk on eelõige see, et meie kodukogudusega liituks inimesi, kes täna ei ole kristlased.” Pidades seda põhiliseks eesmärgiks ja koguduse tegevuse mõõdupuuks, lisas Tanis, et „kui me ei saavuta seda eesmärki ja me oleme veendunud, et me oleme kõik võimalused ammendanud, siis on ka võimalus, et me lõpetame ühel hetkel kodukoguduse tegevuse, ainult iseendale pole mõtet seda teha. Aga tuleb teha nii ägedalt, et ka iseendal oleks hea.”
Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduste Eesti Liidu esimees Ivo Käsk, kes on ühtlasi koguduste rajamise töö juht Eestis, sõnas, et koguduserajamise ettevõtmise raames on tal väga hea meel, et Eestisse on rajatud esimene kodukogudus, nii et Pärnu kodukoguduse rajajad on ses vallas pioneerid. Soovides kodukoguduse tuumikgrupile indu ja püsivust, lausus Ivo: „Meil ei ole varem kodukogudusi olnud, sellepärast on see natuke tundmatu maa, aga see on osa nägemusest, et koguduse misjonitöö ja kohalolek levib Eesti eri paigus,” sõnas Ivo.
„Kodukoguduse organiseerimiskoosolek oli ametlik algus,” ütles Ivo. „Inimesed, kes kodukoguduse asutasid, võtavad eesmärgi ja pühenduvad sellele, et olla vaimulikuks koduks oma kodukoguduse liikmetele ja püüda kuulutada jumalariiki oma piirkonnas.”
Kodugrupi ja -koguduse erinevusena toob Ivo välja tõiga, et kodugrupi liikmed osalevad ka oma kohaliku koguduse töös ja kodugrupp on lisa koguduse tegemistele. „Nad peavad leidma ressursse, et teha misjonitööd oma piirkonnas. Kodukoguduse liikmed pühendavad oma aja ja energia konkreetselt sellesse kohta, kus nende kodukogudus on, nad ei tee seda lisaks muule kogudusetööle. Ja see on nende osaduskond, kuhu nad haaravad oma potentsiaalsed sõbrad.”
In English