Jumal jumalate seas

Avaldatud 7.10.2018, autor Heino Lukk, allikas Meie Aeg

„Jumal seisab jumalikus koguduses, ta mõistab kohut jumalate seas.“

Psalm 82:1

Psalmis 82:1 on kirjutatud: „Jumal seisab jumalikus koguduses, ta mõistab kohut jumalate seas.“ Vanemas piiblitõlkes on: „Jumal on ülevaataja Jumala koguduses, ta mõistab kohut jumalate seas.“ Jumal jumalate seas? Huvitav. Millest siin räägitakse?

Piibli aegadel oli rahvaste seas levinud polüteism – usk paljude jumalate olemasolusse ja sageli mitmete jumalate (samaaegne) kummardamine. Eri rahvad kummardasid eri jumalaid, keda harilikult peetigi just nende rahvaste jumalaiks, kusjuures neid peeti ikka tegelikeks jumalateks. Samal ajal usuti, et peale nende jumalate on olemas ka palju teisi, teiste rahvaste tegelikke jumalaid. Nii peeti rahvaste poolt ka tõelist elavat Jumalat, keda iisraellased kummardasid, vaid nende Jumalaks, vaid üheks jumalaks paljude hulgast. Primitiivsema mõtteviisi kohaselt peeti eri materjalist jumalakujukesi endid jumalaiks. Teised uskusid, et need kujud vaid esindavad nähtamatuid jumalaid, keda kujude vahendusel kummardati. Piibel räägib väga selgelt, et on olemas ainult üks Jumal. Kõik teised on inimeste väljamõeldised – ebajumalad, see tähendab mitte tegelikud jumalad. Peale Piibli Jumala pole olemas mingeid teisi ei nähtavaid ega nähtamatuid jumalaid, rääkimata sellest, et mõni kujuke ise võiks jumal olla. Aeg-ajalt kippus polüteism ka iisraellaste hulka, mistõttu Jumal pidi neile ka aeg-ajalt meelde tuletama, et teisi jumalaid pole olemas.

Mooses rääkis rahvale: „Sina ise oled seda näinud, et sa teaksid, et Issand on Jumal; ei ole ühtegi teist peale tema!“ (5Ms 4:35) „Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus.“ (5Ms 6:4) Jumal ise ütles: „Nähke nüüd, et see olen mina, ainult mina, ega ole ühtki jumalat minu kõrval!“ (5Ms 32:39) „Nõnda ütleb Issand, Iisraeli kuningas, ja tema lunastaja, vägede Issand: Mina olen esimene ja viimane, ja ei ole muud Jumalat kui mina.“ (Js 44:6) Tõsiusklikel iisraellastel ja kristlastel pole selles mingit kahtlust olnud, kuigi, nagu sai juba nimetatud, kippus polüteism aeg-ajalt ka iisraellaste hulka. Apostel Pauluse
1. kirjast korintlastele loeme: „„Me teame, et maailmas ei ole olemas ühtegi ebajumalat ning et ei ole muud Jumalat kui üks.“ Jah, kui olekski nõndanimetatud jumalaid, olgu taevas või maa peal, nõnda nagu inimeste meelest on jumalaid palju ja isandaid palju, siis meie jaoks on ometi ainult üks Jumal, Isa, kellest on kõik asjad, ja meie tema juurde teel, ning üks Issand, Jeesus Kristus, kelle läbi on kõik, ja ka meie tema läbi.“ (1Kr 8:4–6) Siin on asi väga selgesti ära öeldud. Kuigi tegelikult pole peale tõelise elava Jumala olemas ühtegi teist jumalat, siis paljude inimeste meelest on need ikka olemas. Neid kardetakse ja austatakse, neid kummardatakse ja teenitakse, neid palutakse ja neilt loodetakse palutut saada. Paulus meenutas galaatlastele, et enne tõelise Jumala tundmist teenisid nad jumalaid, mis tegelikult polegi jumalad. „Kuid siis, kui te ei teadnud midagi Jumalast, te orjasite neid, kes loomult ei olegi jumalad.“ (Gl 4:8)

Ebajumalakummardamine kümnes käsus

Kui Jumal ütles kümne käsu esimeses käsus, et “sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval“ (2Ms 20:3), siis ei mõelnud Ta seda öeldes, et kuigi on olemas palju jumalaid, siis sinul ei tohi neid olla, kuna sinu Jumal olen mina. Ta pidas silmas just seda, et jumalaid on palju inimeste meelest, mitte et neid tegelikult ongi palju. Sedasama pidas silmas ka Mooses oma võidulaulus, kui ta pääsemise puhul ütles: „Kes on sinu sarnane jumalate keskel, Issand?“
(2Ms 15:11) Ilmselt oli Moosesel värskelt meeles, et Jumal rääkis, et Egiptusele nuhtluste saatmisega mõistab Ta ka kohut kõigi Egiptuse jumalate üle, nimetamata, et need on olemas vaid inimeste arvates ja jumalaina pole neid tegelikult olemas (2Ms 12:12). Seda ütles Jumal küll seoses viimase nuhtlusega, aga eks kohtumõistmine nende üle toimus juba alates esimesest nuhtlusest, kui Egiptuse jumalad ja nende preestrid olid Jumala saadetud nuhtluste vastu jõuetud. Pealegi kannatasid nuhtluste käes ka egiptlaste jumalaiks peetud loomad. Jumal ei soovi, et inimesed usuksid valet. Nii iisraellased kui ka egiptlased pidid mõistma, et Egiptuse jumalad pole tegelikult mingid jumalad ja et peale tõelise elava Jumala, keda iisraellased kummardasid, pole mingeid jumalaid olemas.

95. psalmis kutsutakse üles hõiskama Issandale ja hüüdma rõõmuga Tema kui päästekalju poole, minema Tema ette tänu ja kiituslauludega, „sest Issand on suur Jumal ja suur kuningas üle kõigi jumalate.“ (s 3) Väljend „suur kuningas üle kõigi jumalate“ ei tähenda seda, et teised jumalad on olemas Tema alamatena, vaid et Tema on suurem kui ükski teine, inimeste välja mõeldud jumal. Tema on võimeline tegema seda, mida need nõndanimetatud jumalad ei saa. Ilmekas näide on Piiblis 2. kuningate raamatu 19. ja prohvet Jesaja raamatu 37. peatükis. Kui Jeruusalemma vallutama tulnud Assüüria kuninga esindaja kiitles, et ühegi nende poolt vallutatud rahva jumalad pole suutnud neid rahvaid nende käest päästa, lisades, et ega teiegi Jumal seda suuda, siis Juudamaa kuningas Hiskija ütles oma palves Jumala poole välja, et assüürlaste poolt vallutatud maade jumalad ei saanudki neid päästa, kuna need ju polnud tõelised jumalad. Meenutagem neid sõnu Hiskija palves: „Issand, Iisraeli Jumal... Sina üksi oled kõigi maa kuningriikide Jumal, sina oled teinud taeva ja maa... See on tõsi, Issand, et Assuri kuningad on rüüstanud rahvaid ja nende maid ja on heitnud tulle nende jumalad, sest need ei olnud jumalad, vaid olid inimeste kätetöö...“ (2Kn 19:15–18) Edasi öeldakse 95. psalmis ka, et Jumala käes on maa ja meri, sest Ta on Looja. 96. psalmist loeme: „Laulge Issandale, kiitke tema nime, kuulutage päevast päeva tema päästet! Jutustage paganate seas tema au, tema imeasju kõigi rahvaste seas! Sest Issand on suur ja väga kiidetav ja tema on kardetavam kui kõik muud jumalad. Sest teiste rahvaste jumalad on ebajumalad, aga Issand on teinud taeva. Aulikkus ja auhiilgus on tema palge ees, võimsus ja ilu on tema pühamus.“ (Ps 96:2–6) Meie tõeline elav Jumal on kõikidest teistest nõndanimetatud jumalatest üle. Ta on tõesti üle inimeste väljamõeldiste.

Jumal nimetab inimest jumalaks

Tähelepanuväärne on, et Piiblis on mõnikord nimetatud jumalaiks kedagi, keda Piibelgi pole õigupoolest tõelisteks jumalateks pidanud. Huvitav on Piiblit lugedes tähele panna, et Jumal ise on mõnda inimest jumalaks nimetanud. Kui Jumal andis Moosesele ülesande olla Iisraeli rahva juht ja rahvas Egiptuse orjusest välja viia, siis Mooses võttis selle ülesande vastu kõhklustega, ja sedagi pärast pikka veenmist. Ta kartis, et ta ei saa talle pandud ülesandega hakkama. Esimene kõhklus oli: kas minu rahvuskaaslased usuvad mind? Nende ja ka vaarao veenmiseks andis Jumal Moosesele võime teha paar imetegu. Teine kõhklus oli Moosesel: kas ta suudab veenvalt kõnelda? Enda arvates polnud ta kunagi eriti sõnakas olnud, aga nüüd oli ta pealegi veel 40 aastat Egiptusest ära olnud. Jumal ütles küll, et Ta võib Moosesele kõneosavuse anda, aga Ta tuli Moosesele vastu ja pakkus talle abiks tema kõneosava venna Aaroni. Pealegi on kahekesi kindlam ja julgem kui üksi. Nii võttis Mooses selle ülesande vastu. Edasi läheb aga asi huvitavaks. Loeme 2Ms 4:15, 16: „Ta (Jumal) ütles: „Eks ole leviit Aaron sinu vend? Ma tean, et ta räägib hästi; ja vaata, ta tulebki sulle vastu. Kui ta sind näeb, siis ta rõõmutseb südamest. Sina pead temaga rääkima ja temale sõnad suhu panema, aga mina olen sinu suuga ja tema suuga, ja ma õpetan teid, mida te peate tegema. Tema rääkigu sinu asemel rahvaga ja see olgu nõnda: tema on sulle suuks ja sina oled temale Jumalaks.““ Jumal tõotas olla mõlemaga, nii Moosese kui ka Aaroniga, Moosesega, et ta võiks rääkida täpselt seda, mida Jumal talle oli ilmutanud ja ilmutab, ning Aaroniga, et ta võiks seda selgesti ja veenvalt kõneldes edasi anda. Ehkki rahvale võis Aaroni positsioon tunduda lugupidamist väärivam, oli Mooses positsioon siiski Aaroni omast kõrgem, nii nagu Jumala positsioon on kõrgem Tema prohveti omast. Jumal inspireeris Moosest, mitte Aaronit. Mooses rääkis Jumalalt saadut Aaronile edasi jumaliku autoriteediga. Aaron pidi Moosese sõnad vastu võtma nagu Jumala omad, need veenvalt edasi andma ja üldse tegema, mida Mooses tal teha käskis. Selles tähenduses pidi Aaron olema Moosese suuks ja Mooses Aaronile jumalaks. Nii ka läks. Loeme 2Ms 4:27–31: „Ja Issand ütles Aaronile: „Mine kõrbesse Moosesele vastu!“ Ta läks ning kohtas teda Jumala mäe juures ja andis temale suud. Ja Mooses tegi Aaronile teatavaks kõik Issanda sõnad, kes teda oli läkitanud, ja kõik imeteod, mis ta teda oli käskinud teha. Siis Mooses läks koos Aaroniga ja nad kogusid kokku kõik Iisraeli laste vanemad. Ja Aaron rääkis kõik need sõnad, mis Issand oli Moosesele rääkinud, ja ta tegi imetegusid rahva silma ees. Ja rahvas uskus; kui nad kuulsid, et Issand oli tundnud muret Iisraeli laste pärast, ja et ta oli näinud nende viletsust, siis nad kummardasid ja heitsid silmili maha.“

Mooses ja Aaron vaarao ees

Asi läheb veel huvitavamaks. Mooses pidi olema jumalaks mitte ainult Aaronile, vaid ka vaaraole. Loeme 2Ms 7:1, 2: „Ja Issand ütles Moosesele: „Vaata, ma panen sind vaaraole jumalaks ja su vend Aaron olgu sulle prohvetiks. Sina räägi kõik, mida ma sind käsin, ja su vend Aaron rääkigu vaaraole, et ta laseks Iisraeli lapsed oma maalt ära minna.““ Seda ütles Jumal Moosesele enne Moosese ja Aaroni teist käiku vaarao juurde, pärast nende esimest käiku vaarao juurde, mille järel oli iisraeli rahva orjapõli endisest raskemaks tehtud. Mooses ja Aaron olid vaaraole edasi andnud Jumala, Iisraeli Jumala sõnumi, aga vaarao ei tunnistanud Iisraeli Jumalat. Tema meelest oli Ta mitte ainus tõeline Jumal, vaid üks jumal paljudest. Kuna Ta polnud ka tema, Egiptuse vaarao ja Egiptuse Jumal, siis ei pidanud vaarao Tema kuulda­võtmist vajalikuks. „Aga vaarao vastas: „Kes on Issand, et peaksin kuulama ta sõna ja laskma Iisraeli ära minna? Mina ei tunne Issandat ega lase ka Iisraeli ära minna!““ (2Ms 5:2) Oma maal, Egiptuses, oli vaarao kõrgeima positsiooniga inimene. Kes oli Mooses, et vaarao pidi teda kuulda võtma? Maises mõttes oli Moosese positsioon vaarao omast madalam, aga Jumal ei soovinud, et Mooses ennast vaaraost madalamana tunneks. Vaarao oli oma maal kõrgeim ilmalik võimukandja, aga Moosesel oli Looja, tõelise elava Jumala esindajana vaarao positsioonist kõrgem positsioon, millega vaarao pidanuks arvestama, aga tõelist Jumalat tundmata ja tundma tahtmata, ei arvestanud. Jumal ise nimetas aga Moosese positsiooni vaarao omaga võrreldes veelgi kõrgemaks, öeldes Moosesele: „Vaata, ma panen sind vaaraole jumalaks.“

Nüüd aga tagasi Ps 82:1 juurde, kus räägitakse Jumalast jumalate seas. Teades, et Jumal ise on jumalaks nimetanud ka inimest Moosest, keda mitte kuidagi ei saagi võtta päris jumalana, ei peaks me olema üllatunud, kui Piiblis on ka teisi inimesi jumalateks nimetatud (ilma neid päris jumalateks pidamata). Just nii on 82. psalmis. Seal on nimetatud jumalateks Iisraeli kohtunikke, kelle käes oli Jumala Sõna ja kes pidid just Jumala Seaduse alusel õiglast kohut mõistma, aga kes ei mõistnud õiglast kohut. Neid manitsetakse õiglast kohut mõistma. Neile tuletatakse meelde, et Jumal mõistab kohut nii nagu üldiselt nii ka nende üle. Kohtunikud, kelle käes oli Jumala Sõna ja kes pidid selle alusel kohut mõistma, olid oma positsiooni tõttu lihtrahvale nagu jumalad ja Jumal aktsepteeris seda,

teades, et ega neid ikka päris jumalateks ei peetud. Neile tuletatakse meelde, et Jumal peab neid, nagu kogu oma rahvast, küll enda – Kõigekõrgema – lasteks, aga siiski on nad surelikud nagu iga teine inimene. Loeme Ps 82:6 ja 7: „Mina küll ütlesin: Teie olete jumalad ja olete kõik Kõigekõrgema lapsed. Siiski te surete kui inimesed ja langete kui kes tahes vürstidest.“ 82. psalmi mõistmisele aitab kaasa selle kasutamine Jeesuse poolt. Kui Jumala Poega Jeesust Kristust süüdistati pühaduseteotuses seetõttu, et Ta nimetas ennast Jumala Pojaks, siis osutas Ta 82. psalmi 6. salmis kirjutatule. Loeme Jh 10:33–36: „Jeesus ütles neile: „Mina olen teile näidanud palju häid tegusid oma Isalt. Millise teo pärast nende seast te tahate mind kividega surnuks visata?“ Juudid vastasid talle: „Me ei taha sind kividega surnuks visata mõne heateo pärast, vaid pühaduseteotuse pärast, sest sina, kes sa oled inimene, teed ennast Jumalaks.“ Jeesus vastas neile: „Eks teie Seadusesse ole kirjutatud: Mina olen öelnud: Teie olete jumalad!? Kui see nimetab jumalaiks neid, kelle kohta Jumala sõna käis – ja Pühakirja ei saa teha tühjaks –, kuidas siis teie ütlete sellele, kelle Isa on pühitsenud ja läkitanud maailma, et ta teotab Jumalat, kuna ma ütlesin: Mina olen Jumala Poeg?“ Kuigi Jeesus on Jumal hoopis teises tähenduses kui 82. psalmis nimetatud, sai Ta selles psalmis kirjutatut kasutada enda kaitseks. Kui Pühakirjas oli iisraellasi nimetatud „jumalateks“, kuidas siis võisid juudid süüdistada Jeesust, tõelist Jumala Poega, selles, et Ta end Jumala Pojaks nimetades Jumalat teotas?

Kokkuvõtteks

Jumal on ülevaataja Jumala koguduses. Kõigi jumalaiks peetute seas on Ta ainus tõeline elav Kõikväeline Jumal. Muude kohtumõistjate hulgas on Ta kohtunik, kes mõistab õiglast kohut, sealhulgas ka kohtunike üle, ja nagu ütleb Paulus: „Nõnda peab siis igaüks meist enda kohta Jumalale aru andma.“ (Rm 14:12)

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat