KAHETSUSTE MEES
Avaldatud 31.1.2009, rubriik Päeva sõna
Ent tõeliselt võttis ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid. Js 53:4
On õhtu. Päike loojub ja taevas muutub leegitsevaks. Samuti leegitsevad Jeesuse jüngrite südamed. Kunagi pole nende lootused olnud nii kõrged, nende plaanid ja unistused paistnud nii kiirelt ja kindlalt täituvat.
Nad on viimase kolme aasta jooksul päris palju andnud ja vahel on tundunud see vaevalt midagi väärt. Kuid nüüd on nad teel Jeruusalemma. Jeesus sõidab eesli seljas nagu kuningas. Rahvas on ühinenud kaheteistkümne jüngriga ja hõiskab nende toetuseks. Kindlasti tuleb nüüd võimule uus valitsus.
Rongkäik peatub mäejalamil. Kiitushüüded vaikivad kohe, kui inimesed näevad päikeseloojangut. Päikeseloojang peegeldub valgelt templilt. Hetkeks vaatavad kõik seda uhkuse ja imetlusega. Seejärel pöörduvad nad, et näha samu tundeid peegeldumas ka Jeesuse näol.
Jeesus nutab. Need pole säravad silmad naerul näos, mis läigiks õnnepisaratest. Seal on hoopis agoonia. Nuuksed. Nii sügav lein, et sellist võiks leida ainult avatud haual. Inimesed on kohmetunud. Jeesus oli nutnud Laatsaruse haual ja nad olid mõistnud Teda tol korral – või arvasid, et olid mõistnud. Kuid siin on midagi muud. Nad vaatavad kiiresti jüngrite poole, otsides vihjet. Mis on juhtunud, mis neil nägemata jäi? Kuid ka jüngrite nägudel on segadus.
Kuna meil on eelis teada, kuidas lugu jätkus, võiksime me seostada Tema leina Lambaväravaga, mis oli templi taga. Kuid Ajastute igatsus (lk.576) ütleb: ”Jeesus ei nutnud eelseisvate kannatuste pärast.” Jätkates inspireeritud kommentaari lugemist, avastame, et Jeesus nutab eraldatuse ängist, vaadates oma lastele, keda Ta ei suuda päästa, kuna nad ei luba seda. Tema pilgus on kahetsus Jumalast eraldatud maailma pärast, tollest hetkest kuni praeguseni. Ja juutide pärast, kes karjusid: “Löö ta risti!”, kõigi ajastute inimeste pärast, kes on pöördunud oma teed. Jah, ka sinu ja minu pärast, kes oleme liiga hõivatud, et leida aega Jumala jaoks. Jeesus tõi kuuldavale Jumala nutu murtud südamest: „Kuidas ma saaksin nad hüljata? Kui tihti olen ma tahtnud neid koguda, nagu kana kogub oma poegi, aga nad ei ole seda tahtnud.”