Perekonna tähendust uuesti defineerima sundis Jeesust Tema pereliikmete katse Teda kontrollida. Selle perekonna tõlgenduse kaasmõte on, et teatud suhted on tegelikult lähedasemad kui veresidemed. Sellised suhted hoidsid koos niisuguseid mehi nagu maksukoguja Matteus ja seloot Siimon. Eelnevas elus oleksid nad teineteist surmaga kostitanud. Aga nüüd kuulusid nad Jeesuse siseringi vennaskonda. Neil oli ühine usk ja pühendumine, ühised eesmärgid ja kogemused ning need liitsid neid teiste jüngritega perekonnaks, millega Jeesus oli kindlasti lähedasem kui sünnijärgse perekonnaga.
Jeesuse jutust perekonna teemadel Markuse 3. peatükis kerkivad esile kaks peamist mõtet. Esimene on see, et need, kes järgivad Jumalat, satuvad viimaks konflikti nendega, kes elavad selle maailma vürsti põhimõtete järgi.
Nii oli kahtlemata olnud Jeesusega. Sooviga täita siiralt Jumala põhimõtteid ei olnud Ta sattunud konflikti üksnes religioossete ja ilmalike võimudega, vaid ka oma liha ja verega – perekonnaga.
Jeesuse õpetus oli Markuse esimestele lugejatele kindlasti väga oluline. Kristluse tõttu olid ka nemad silmitsi perekonna poolt hülgamisega, tagakiusamise ja isegi julma surmaga. Aga nüüd oli neil uus perekond, usuvennad ja -õed, kes jagavad nendega samu väärtusi.
Perekonnast väljaheitmise ja Jumala perekonda vastuvõtmise dünaamika eksisteerib ka kahekümne esimese sajandi koguduses. Ja see on ikka veel sama väärtuslik.
Teine põhjapanev mõte, mis kerkib Markuse 3:34 ja 35-st esile, on see, et Jumala uue perekonna moodustumise aluseks Jeesuses on Jumala tahte järgimine: „Kes iganes teeb Jumala tahtmist, see on mu vend ja õde ja ema.“
Niisuguses pühendumises tundis Jeesus ära tõelise suguluse. Siin olid ühendavad sidemed, mis ületavad maiseid suhteid ja kestavad läbi kogu igaviku.
Tänu olgu Jumalale, et võin kuuluda Jumala perekonda!
In English