VAJADUS OLLA KEEGI I

Üks Idamaades elav noormees ei olnud oma eluga rahul. Ta tahtis kodunt ära minna ja kellekski saada. Ta tahtis positsiooni, kuulsust, tahtis tunda end olulisena, ning ta küsis isalt oma päranduseosa kätte ja rändas ära kaugele maale. Ta oli noor mees, kellel oli nüüd raha, et nautida head elu ja ei olnud kedagi, kes teda piiraks. Jumalakartmatu seltskonna mõjul kulutas ta ära kogu raha ja oli peagi ilma ka sõpradest. Ta “pillas. ära oma vara, elades ohjeldamatult” (Lk 15:13).

Viimaks mõistis noormees, et ta elab võõraste keskel, kes temast ei hooli. Mõne aja pärast olid ta rõivad räpased ja juuksed kammimata. Ta ihu haises sigade järele, sest suures ahastuses oli ta vastu võtnud alandava seakarjuse töö. Noormees, kes oli uhkeldanud oma vabadusega ja sooviga olla keegi, leidis, et on tegelikult ori. Teda meelitanud sära ja kassikuld olid kadunud ja ta hakkas tundma teda siduvate patuahelate raskust.

Me võime teda väga hästi ette kujutada: räpased rõivad, salkus juuksed, vanunud ja pulstunud habe. Ta võttis kaalus alla ning näljavalu näris pidevalt ta tühja kõhtu. Ta ei meenuta enam millegagi jõuka mehe poega. Tema hooletud kaaslased, kes kord parvena ta ümber tiirlesid, on kadunud. Elu oli kaotanud oma hiilguse. “Raha kulutatud, näljane, alandatud uhkusega, kängunud loomusega, nõrgenenud tahtega” (Christ’s Object Lessons [Kristuse tähendamissõnad], lk 200), jäi ta lõpuks mõttesse, ta “tuli mõistusele” (NIV). Ta mõistis, et raiskas oma mõistuse ja südame ja hinge jõudu, et laostas ennast igaveseks, et oli teinud vale valiku, ning et ta peaks koju tagasi pöörduma ja oma vea parandama.

Kui me tahame olla “keegi”, siis tuleb meil kõigepealt mõista, et ilma Jeesuseta ei ole me “mitte keegi”. Sest igasugune katse elada lahus Temast viib mõttetu eluni. Enne, kui me võime kellekski saada, tuleb meil mõista oma patust seisundit ja Jeesuse ootust, et mõistaksime vajadust Tema järele iga päeva igal hetkel. Siis saab meist keegi – Tema poeg või tütar!

H. M. S. Richards, Jr.