Kõrvad, kuid need ei kuule

Kui tihti kuuleme midagi, mida pole kunagi öeldud? Eriti kui jääme vanemaks ja meie kuulmine hakkab meid alt vedama. See juhtus grupi inimestega, kes kõik kuulsid sama asja, kuid mitte seda, mida tegelikult öeldi.

Oli suveaeg ja tudengite jaoks aeg teenida raha õppemaksuks. Kaks noort naist määrati tööle samasse linna. Nad polnud seal kunagi varem töötanud ja olid seepärast kõigile võõrad. Asi oli korraldatud nii, et nad pidid saabuma pühapäeval ja kirjandusjuht pidi tulema esmaspäeval, et neile töö alustamiseks kõik vajalik anda. Nad mõlemad pidid selle vaheajaga teenima piisavalt raha, et terve järgmise aasta ära elada. See oli kõrge eesmärk, eriti linnas, kus oli palju eelarvamusi kõigi vastu, kes ei kuulunud riigireligiooni.

Need kaks noort naist olid väga julged. Selle asemel, et saabuda pühapäeval, nagu plaanitud, tulid nad sellele eelneval kolmapäeval – neli päeva varem –, ilma et oleks tundnud oma juhendajat. Neljapäeva hommikul hakkasid nad inimesi külastama ja raamatuid müüma. Polnud aega raisata. Nad pidid oma koolirahad välja teenima ja aeg oli piiratud. Nad töötasid mõningase eduga kogu neljapäeva ja enamiku reedest. Siis otsustasid nad, et ehk oleks hea oodata esmaspäevani, mil nende juht sai nendega olla. Oli selge, et kooliraha teenimine ei saanud kerge olema.

Pühapäeva varahommikul kuulsid nad kirikukelli kajamas ja inimesi kirikusse kutsumas. Nad kartsid, et äkki kohalik pastor hoiatab inimesi nende raamatute ostmise eest. Nad valmistasid end ette raskeks esmaspäevaks.

Esmaspäeva hommik jõudis ning saabus mitte üks, vaid kaks kirjandusjuhti. Pärast lühikest väljaõpet võttis kumbki juht ühe tudengi kaasa, et kodusid külastada. Juba esimeses majas läks müük väga lihtsalt. Inimesed ütlesid lihtsalt: "Meie pastor ütles meile eile kirikus, et linnas on kaks noort daami, kes raamatuid müüvad. Ta ütles, et me peaksime neid ostma."

Mitte ainult selles esimeses kodus ei läinud lihtsalt, vaid ka järgmises ja ülejärgmises ja peaaegu igas kodus terve nädala jooksul. Inimesed olid sõbralikud ja tundus, nagu oleks neid kahte tudengit oodatud. Alles hiljem saadi teada, et pastor oli tegelikult öelnud, et inimesed EI peaks neid raamatuid ostma. Kõik inimesed, kes tol päeval kirikus olid, kuulsid, mida Jumal soovis, et nad kuuleks, ja need kaks noort naist said oma kooliraha kokku veidi enam kui kahe nädalaga.

Täna palvetame kõigi nende tuhandete noorte inimeste eest, kes Jumala raamatuid müüvad, mitte ainult selleks, et kooliraha teenida, vaid ka selleks, et saada inimeste taevale võitmise kogemusi.