Üks raamat – seitsekümmend südant: 1. osa

Kirjandusevangelist on külvaja. Mõnikord kukub seeme – tõekirjandus – kaljudele või ohakate keskele ning sellest ei saa saaki, ei võideta ühtki südant. Tihtipeale aga kukub hinnaline seeme viljakale pinnasele ja Jumala kuningriiki lisandub inimesi. Mõnikord külvatuga võrreldes lausa seitsmekümnekordselt.

Enne Teise maailmasõja vallandumist 1941. aastal määrati vend Felipe Cableros oma naise ja ühe kaaslasega raamatumüügitööle Salcedosse, Samari. Nad müüsid raamatut "Lunastuslugu". Töö oli raske. Mingil põhjusel suutsid nad seal töötamise ajal müüa vaid ühe raamatu. See sai pr Severa Macatimpagile, kes hakkas tundma huvi raamatus sisalduva vastu ning palus vend Calebrosel endale piiblitunde anda. Mees uuris hea meelega temaga koos Piiblit ning naine võttis sõnumi vastu. Ta ei tulnud küll ristimisele, sest sõja puhkemine takistas pastoril Salcedosse tulemist. Kõik majast majja töötajad pidid oma koju tagasi pöörduma, jättes pr Macatimpagi ikka veel ristimist ootama. Olukord oli nende kontrolli alt väljas.

Vastleitud usk inspireeris pr Macatimpagi väga ning ta teadis, et naabruskonnas oli palju neid, kes ei teadnud kaunist lunastusloost midagi. Nii hakkas ta raamatu abiga naabritele päästesõnumit jagama. Lühikese ajaga tekkis huvitatuid enam kui seitsekümmend. Kui see juhtus, hakkas maad võtma tagakiusamine. Paljud kogukonnas pilkasid teda. Nad needsid teda ja üritasid tappa, kuid Issanda kaitsekeep ümbritses teda ning ükski inimeste nurjatuist plaanidest ei õnnestunud. Isegi ta oma abikaasa andis tagakiusamisse oma panuse. Ometi tunnistas naine edasi.

Üks pr Macatimpagi kaudu pöördunutest oli lugemisoskuseta naine, kelle nimi oli Maria. Tagakiusamise ajal kasutas Issand teda hämmastaval viisil.

Ühel ööl nägi Maria erilise unenäo, milles tal paluti uskujad kokku koguda ja neile kõneleda. Mõistes oma harimatust, tundis ta, et ei suuda seda teha. Ometi oli see käsk tulnud nii jõuliselt, et ta tundis end sunnituna juhiseid täitma. Ta teadis, et see tuli Issandalt, keda ta nii väga armastas.

Maria kutsus usklike grupi määratud ajal kokku. Ta ei teadnud, kuidas ta nendega rääkima või mida ütlema pidi. Kuid ta teadis, et Jumal tahtis, et ta seda teeks, ning ta oli selleks valmis. (Jätkub järgmisel lehel, homses pühendumishetke osas.)

"Ainult neile, kes ootavad alandlikult Jumalat, kes otsivad Tema juhtimist ja armu, antakse Vaimu" (Ellen G. White, "Minu elu täna", lk 47).