RÕÕMUSTAMINE KANNATUSTES

Ühel Volga jõe laial käärul Tveris Venemaal on poole miljoni elanikuga ülikoolilinn. Selle laiad tänavad ja ornamentidega kaunistatud ehitised on teravas vastuolus ühe väikese majaga linna servas, kuhu adventistid on kiriku rajanud. Kui ma seda kirikut külastasin, nägin kahte vanemat naist parandamas “Prohvetikuulutamise Hääle” piiblikursuse õppetükke. Tunnustasin neid nende vabatahtliku töö eest ja seepeale ütles üks: “Oleme nii õnnelikud, et meil on võimalus teha seda tööd. Kommunismi ajal pidasid neli meist Piiblikooli salaja. Meid püüti kinni, arreteeriti ja kolm meist, naistest, veetis aasta vanglas; minu abikaasa oli vangis kolm aastat. Oleme rõõmsad, et nüüd võime seda tööd teha avalikult ja ilma hirmuta!”

Tagakiusamine ja vangla ei heidutanud usklikke sel pimedal ajal. Nagu apostlid, “ei lakanud” Nõukogude Liidu pastorid ja koguduseliikmed “päevast päeva pühakojas ja majast majja õpetamast” evangeeliumi Kristusest Jeesusest. Kui 1930. aastail algas Stalini poolt kirikute sur- vamine, heideti ühel või teisel perioodil vangi kõik meie 150 pastorit, välja arvatud kaks. Enamik neist suri vanglas. Kuid need, kes ellu jäid, ei lakanud pärast vanglast vabanemist evangeeliumi levitamast. Kommunismi aastail kasvas kogudus 14 000-lt 35 000-ni. Glasnosti ajal ja kommunist- liku korra lõpul kahekordistus liikmeskond kahe lühikese aastaga. Pime- date aastate tagakiusamine ja märterlus sai seemneks koguduse kiirele levikule.

Mida oleksime meie teinud, kui oleksime elanud noil tagakiusamise aastail? Kui mõtisklen selle küsimuse üle, meenub Dwight L. Moody vastus ühle austajale, kes tahtis, et tal oleks selline märtriusk nagu Moodyl. “Vend,” lausus Moody, “mul pole märtriusku, kuid kui ma pean surema kui märter, siis, usun ma, annab Jumal mulle märtriusu.”

Daniel R. Guild