TAHTLIK SUREMA KRISTUSE EEST

Aastaid tagasi kohtus pastor A. V. Olson Euroopa Adventkirikut juhtiva nõukoguga. Nad olid teada saanud, et ühe maa ainus pastor oli märtrisurma surnud ja pidasid nüüd aru, mida teha. Kui saata sinna piirkonda keegi teine, võib teda tabada samasugune saatus. Kui aga mitte saata, tähendaks see kaduvale maailmale esitatava Jumala lõpuaja sõnumi väljasuremist tolles maanurgas. Nõukogu otsustas paluda vend A-l sinna sõita, kuna tema oli ainus, kes kohalikku keelt oskas.

Pastor Olson ja üks teine pastor sõitsid vend A juurde. Nad ütlesid talle, et kui ta on nõus minema, siis võib juhtuda, et juba mõne nädala pärast lebab ta märtrihauas. Tema naine jääb leseks ja lapsed isatuks. Kuid nad ütlesid: „Issand andis meile tunda, et me peaksime tulema ja sind paluma.“

Vend A värises, talle tulid pisarad silmi ja ta suu liikus palves. Lõpuks tõstis ta pea, tõusis jalule, pühkis pisarad ja ütles: „Kui ma olin kadunud, olin maailmas ilma lootuseta, siis Jeesus leidis mu. Ma tahtsin saada jutlustajaks. Kuid ma ei arvanud kunagi, et võib tulla selline kutse.“ Väriseval häälel jätkas ta: „Jeesus suri minu eest. Kui ma suudan oma surmaga rohkem ära teha, kui oma eluga, siis ma lähen.“

Ta läks ja kannatas peksmist ja vangistust. Vangis olles jutlustas ta teistele vangidele ja võitis paljud neist Kristusele ning organiseeris vanglas koguduse. Kui ta ei olnud parajasti vangis, siis jutlustas ta sõnumit Jeesusest nende viimsete päevade jaoks. Mõne kuu pärast oli ta võitnud 500 inimest, kes olid valmis ristimise läbi oma usku Jeesusesse tunnistama.

Kuna ta uskus Jumala sõnumit viimsete päevade jaoks, oli see noormees valmis kannatama vangistust ja vajadusel ka surma, et levitada head sõnumit Jeesusest üha ähvardavamas olukorras. Ta oli nagu Jeesus, „kes häbist hoolimata kannatas risti temale seatud rõõmu asemel ja on nüüd istunud Jumala trooni paremale käele“. DRG