KUI VAJALIK ON USK?

Ma olin tugevalt häiritud, kui lugesin kord, mida üks viimase kursuse tudeng usu kohta Jumalasse kirjutas. Ta kirjutas: „Minu probleem on selles, et ma ei suuda uskuda millessegi. Mõnel päeval ma suudan, kuid enamasti olen ma targem. Mind on õpetatud küsimusi esitama, mitte uskuma, ja nii ma ei teagi, kus peatuma jääda.“

See on tõsine küsimus, sest „ilma usuta on võimatu olla meelepärane“ Jumalale. Me peame uskuma, et Ta on olemas. Usk on rohkem, kui lihtsalt intellektuaalne nõusolek, muidu pole me paremad Saatanast ja langenud inglitest, kes ka usuvad ja värisevad (Jk. 2:19).

Koos usuga tuleb usaldus. „Me ei usu sellepärast, et me näeme või tunneme, et Jumal meid kuuleb; meil tuleb usaldada Tema tõotusi. Kui me tuleme usus Jumala juurde, tungib iga palve Tema südamesse. Kui oleme palunud Tema õnnistust, tuleb meil uskuda, et me selle saame ning tänada Teda, et me oleme selle saanud. Siis tuleb meil asuda oma kohustuste juurde veendunult, et abi saabub siis, kui me seda kõige enam vajame“ (Ajastute igatsus, lk. 128, e.k.).

Keegi ei ole nii pime kui see, kes ei taha näha. Usk on meie, kui me seda tahame, kui me soovime seda leida, kui me tahame uskuda, „et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.“

Inimesed ei saa Jumalat mingi hüpoteesi või katseklaasi meetodil tõestada, kuid kristlastena võime leida küllaldaselt tõendeid, et uskuda Jumalat, nii nagu uskus rooma sõdur Kolgata risti jalamil, kui ta nägi, kuidas Jeesus suri: „See inimene oli tõesti Jumala Poeg!“ (Mk. 15:39).

Jeesus teeb Jumala tõeliseks ja usutavaks. HMSR