JEESUS SAI PATUKS MEIE EEST JA KANNATAS ÜKSINDA

Süütu Jumala Poeg rippus ristil. Tema ihu veritses piitsalöökidest. Käed, mis olid sageli sirutunud õnnistusi jagama, olid nüüd naelutatud ristile. Jalad, mis olid olnud väsimatult armastuse teenistuses, olid nüüd löödud puu külge. Tema kuninglik pea oli kibuvitsakroonist vigastatud ja värisevailt huulilt tuli hädahüüd. Kõik see, mida Jeesus kannatas – haavadest nirisev veri, piinav surmaheitlus, kirjeldamatu hingevalu, kui Isa oma palge Tema eest varjas – ütleb igale inimlapsele: sinu pärast nõustus Jumala Poeg seda süükoormat kandma; sinu pärast purustab Ta surmavalla ja avab sulle paradiisiväravad. – “Ajastute igatsus” (The Desire of Ages, 755).

Kristuse kannatused ristil täitsid prohvetikuulutused. Sajandeid enne ristilöömist oli Lunastaja ette kuulutanud Talle osaks saavat kohtlemist: “Sest koerad ümbritsevad mind, tigedate hulk keerleb mu ümber; nad purevad mu käsi ja jalgu, ma võin lugeda kõiki oma luid. Nemad aga vahivad mulle otsa ja parastavad mind. Nad jagavad mu rõivad eneste vahel ja heidavad liisku mu kuue pärast.” Prohvetikuulutus Jeesuse riiete jagamise kohta täitus ilma, et Jeesuse sõbrad või vaenlased oleksid nii soovitanud. Tema riided anti sõduritele, kes olid Ta ristile naelutanud. Kristus kuulis, kuidas mehed riiete jagamise juures vaidlesid. Tema kuub oli kootud ühes tükis, ilma õmblusteta, ja sõdurid otsustasid: “Ärgem rebigem seda katki, vaid heitkem liisku, kellele see saab.”

Nendele, kes ristil piinlesid, oli lubatud anda kannatuste leevendamiseks uimastavat jooki. Seda pakuti ka Jeesusele; kuid olles pakutut maitsnud, keeldus Ta sellest. Ta ei tahtnud võtta midagi, mis oleks tumestanud Ta mõistust. Tema usk pidi toetuma kindlalt Jumalale. See oli Tema ainus jõud. Meelte tumestamine oleks andnud võimaluse Saatanale.

Kui Jeesus ristil rippus, raevutsesid Ta vaenlased risti jalamil. Preestrid, ülemad ja kirjatundjad ühinesid rahvajõuguga sureva Lunastaja mõnitamisel. Ristimisel ja muutmisemäel oli Jumala hääl kuulutanud Kristuse oma armastatud Pojaks. Vahetult enne Kristuse äraandmist oli Isa uuesti kinnitanud sama, kuid nüüd ei kostunud taevast ühtegi häält. Mitte keegi ei tunnustanud Teda. Üksinda kannatas Ta õelate inimeste solvanguid ja pilkeid. – Samas, 746.