Asjad on päris halvasti, kui isegi su enda pereliikmed peavad sind hulluks. Võime imestada, kuidas võisid Jeesuse pereliikmed niisuguse järelduseni jõuda?
Kui me selle üle mõtleme, pole võimalikke põhjusi eriti raske leida. Esiteks oli Jeesus jätnud sinnapaika silmanähtavalt eduka puusepaäri Naatsaretis. Ja mille nimel? Et saada rändõpetajaks, kellel polnud nähtavaid elatusvahendeid.
Teiseks ei olnud Jeesus poliitiliselt nutikas. Õigupoolest oli Ta ilmselgel kokkupõrkekursil nii riigi religioossete kui ka ilmalike juhtidega. Ja tundus, et Ta isegi ei hooli sellest.
Kolmandaks oli Jeesus moodustanud omaenda väikese religioosse ühingu, päris kummalise, kuhu kuulusid kalurid, muutunud maksukoguja, fanaatiline rahvuslane, ühesõnaga – rahvarämps. Niisuguseid inimesi ei koguta enda ümber, kui soovitakse ühiskonnale muljet avaldada.
Pereliikmed võisid üksnes järeldada, et Jeesus, hoolimata kõigist oma headest omadustest, oli kaotamas reaalsustaju. Pealegi ei ohustanud Tema teguviis üksnes Teda ennast, vaid võis lõpuks panna ohtu ka kogu perekonna. Seepärast püüdsid nad Teda kinni võtta, et Teda probleemide eest hoida. Jeesuse perspektiivist võime ainult imestada, kas Ta mõtles seesuguseid kogemusi, kui ütles: „Inimese vaenlasteks saavad tema kodakondsed.“ (Mt 10:36)
Mis tähendus on sellel seigal meie jaoks? Väga suur, igas mõttes. Ilmalik ja isegi religioosne maailm peab hullumeelseks kõiki, kes annavad innustunult kogu oma elu religioossele või heategevale üritusele. J. D. Jones kirjutab: „Maailm austab inimest, kes riskib lahingus eluga kuulsuse nimel, aga kui inimene riskib eluga hingede pärast, kelle eest Kristus suri, peetakse teda rumalaks.“ Ja Halford Luccock lisab: „„Ta on hull“ on alati olnud kristlikus ajaloos ülim tunnustus neile, kes teenivad üht, mitte kaht isandat. Paulus teenis välja selle silmapaistva aumärgi. Festus hüüdis: „Paulus, sa oled hull“ (Ap 26:24, RSV).“
Kuidas on lugu minuga?
Kas ma olen hull või kõigest normaalne vana koguduseliige?
In English