Kristlus ei ole negatiivne.
Kedagi ei päästeta kunagi selle läbi, mille ta tegemata jätab.
See on õppetund, mille Jeesus annab Matteuse 12:43−45. Lõpusõnad viitavad Tema aja trotslikele juudi juhtidele. Need inimesed olid inimlikust perspektiivist igati head inimesed. Nad olid oma religiooni nimel valmis loobuma peaaegu igast rõõmust. Neil olid tohutud keelatud asjade nimekirjad, mida nad järgisid, et oma elu puhastada.
Teatud mõttes olid nad oma maja ära koristanud ja korda teinud. Ometi saame mõni salm hiljem teada, et nad sepitsesid vandenõu Jeesuse surmamiseks (salm 14). Väites, et Tema on kuradist inspireeritud (salm 27), tegid nad andestamatut pattu (salmid 31, 32).
Ometi olid nad head inimesed. Käisid igal hingamispäeval kirikus. Andsid üliinnukalt kümnist. Ja hoidusid halbade asjade söömisest. Jeesus osutab, et nende probleem oli, et nad olid oma elust kõrvaldanud halvad asjad, kuid ei olnud lubanud Jumalal seda positiivsega täita. Seepärast oli neil nüüd religioosne kurivaim (või lausa seitse) ja nende olukord oli hullem kui enne, sest ükski teine patt ei ole nii petlik kui on headuse ja religioossete saavutuste üle uhke olemise patt.
Niisuguseid inimesi on ka tänapäeval meie hulgas. Olen kohtunud vagatseva koguduseliikmega, kes oli kurjem kui kurat. Ja olen kokku puutunud taimetoitlasega, kes võiks kuradi üle trumbata.
Kristluse fookus ei ole mitte niivõrd kurjusest lahtisaamine (kuigi ka see on kindlasti oluline, isegi kui see on ainult ettevalmistav), kui Jumala Vaimu lubamine oma ellu koos Vaimu viljaga. Jumala eesmärk meist igaühe jaoks ei ole tühjus, vaid täius. Mitte negatiivne, vaid positiivne. „Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus.“ (Gl 5:22, 23)
Kristlus on pigem positiivne kui negatiivne. See on pigem Vaimu täius kui lihtsalt kurjuse puudumine.
In English