Vabandused, vabandused... I

Avaldatud 27.10.2016, rubriik Päeva sõna

Aga sellele, kes ta oli kutsunud, ütles Jeesus: „Kui sa teed lõuna- või õhtusöömaaja, siis ära kutsu oma sõpru ega oma vendi ega oma sugulasi ega rikkaid naabreid, et nemadki sind vastu kutsuks enda poole ja sellest tuleks sulle tasu, vaid kui sa teed võõruspeo, siis kutsu vaeseid, küürakaid, jalutuid, pimedaid, siis oled sa õnnis, sest neil ei ole millegagi sulle tasuda, vaid see tasutakse sulle õigete ülestõusmisel. Luuka 13:12–14

Kõigil on tulnud ette olukordi, kui jäädakse hiljaks või ei ole võimalik kinni pidada tähtajast või jääb mõni lubatud asi hoopis tegemata. Nii mõnigi kord on nende ebameeldivate juhtumite põhjuseks meist mitte sõltuvad faktorid, vahel tuleb ette, et põhjusteks on pigem meie enese hoolimatus või laiskus. Sellisel puhul üritab nii mõnigi välja mõelda vabanduse, mis ta sellisest olukorrast „puhtalt” välja tooks. Kuigi eestlased ütlevad küll, et rumal on see, kes vabandust ei leia, on mõni vabandus siiski nii läbinähtavalt vale ja ebasiiras, et see solvab inimest, kelle ees püütakse vabandada, ning võib rikkuda ka kõige paremad suhted.

Ühel hingamispäeval kutsuti Jeesus ühe lugupeetud variseride ülema juurde lõunasöögile (Lk 14:2). Kui Jeesus nägi, kuidas variserid oma staatuse järgi laua ääres kohti valisid, jutustas Ta neile, kuidas oleks õigem sellises olukorras käituda. Samuti õpetas Jeesus kohalviibijaid, et selmet rikkaid sugulasi ning tähtsaid ametnikke külla kutsuda, tuleks külla kutsuda neid, kes on vaesed, viletsad, pimedad, vigased.. Kui üks lauas viibinu kuulis Jeesuse selliseid märkusi, ütles ta valjult: „Õnnis on see, kes sööb leiba Jumala riigis!” (s 15) Ilmselt ootas see inimene päeva, millal tema ja teised „õiged” koos Aabrahamiga taevas pidulaua ääres istuvad, sest siis ei pea enam muretsema ei kohtade valiku ega ka selle pärast, keda külla kutsuda ja keda mitte. Seda kuuldes rääkis Jeesus ühe tähendamissõna.

Jumal, aita mul olla oma kohustustes ustav ja suhetes aus.

Aldar Nõmmik