Piibli vägi

Selle loo jutustab meile kolmandas isikus Claudio Pinones Mehhiko Lahe misjonist. See juhtus, kui üks kirjandusevangelist töötas Durango linnas, Mehhikos, ning külastas kooli, mida kutsuti Durango Instituudiks. Seda kooli toetas peapiiskop ja juhtis hr Pomposo Bravo.

Kirjandusevangelist tutvustas hr Bravole raamatuid ning too ostis ühe vaimulikest raamatutest ja tegi selle eest ka ettemakse. Viisteist päeva hiljem, kui evangelist tagasi raamatut kohale viima läks, tervitas hr Bravo teda südamlikult ja tundus olevat äärmiselt õnnelik, et raamatu endale saab.

Umbes kahe nädala pärast kohtas kirjandusevangelist tänaval hr Bravot, kes oli veidi joobnud, kuid tundis raamatumüüja ära ja ütles: "Te olete see, kes mulle selle raamatu müüs. Läksin peapiiskopi juurde ja ta ütles, et ma seda raamatut ei loeks, sest see on protestantide oma, ja ma peaks selle teile otsekohe tagastama."

Kui ta hr Bravole selgitas, et müügitehingud on tavaliselt lõplikud ning et ta peaks tõesti raamatule võimaluse kinkima ning seejärel ise oma hinnangu andma, ütles hr Bravo: "Olgu, nüüd läheme me mõlemad linnast välja ja lahendame selle küsimuse lõplikult ära." Kogu julgust kokku võttes läks kirjandusevangelist temaga kaasa, kuid südames tundis ta siiski tõsist hirmu.

Kui nad linnapiirile jõudsid, tõmbas hr Bravo taskust püstoli, krabas kirjandusevangelisti vasakust käest kinni ja pigistas seda kõvasti, samal ajal talle püstolit vastu rinda surudes ja nõudes: "Kelle kätesse te oma elu andnud olete?"

Vastupanu osutamata vastas kirjandusevangelist kindlalt: "Oma Jumala!"

Hr Bravo rääkis talle siis, et peapiiskop oli andnud talle loa evangelist tappa, ning uuris seejärel, ega raamatumüüja juhuslikult relva kanna. Kirjandusevangelist vastas, et kannab küll. Siis lubati tal ettevaatlikult kohver avada ning ta tõmbas sealt välja oma Piibli. Hr Bravo oli täiesti hämmeldunud, kui nägi, et mees sealt Piibli välja võttis. "See," ütles kirjandusevangelist. "See on minu tulirelv."

"Oeh, milline ogar tulirelv teil on!" hüüatas hr Bravo.

Ettevaatlikult avas kirjandusevangelist Piibli, otsis välja ühe Pühakirja teksti ning luges selle valjusti ette. Siis viitas ta järgmisele ja järgmisele ning osutades igale tekstile, mida luges. Ta näitas hr Bravole, kus Piibel räägib sellest, et Jumala Sõna on isegi "vahedam kui ükski kaheterane mõõk", vihjates sellele, et isegi ta püstolil polnud väge, mis oleks võrreldav Jumala Sõnaga. Seda kuuldes lasi hr Bravo kirjandusevangelisti kuuehõlma lahti ja pani püstoli oma vööle.

Niimoodi pöördusid nad linna tagasi ja kui nad sinna jõudsid, nõudis Bravo, et kirjandusevangelist temaga koos kõrtsi läheks, et veidi koos juua. Muidugi ütles kirjandusevangelist hr Bravole, et ta ei saa seda teha, ning tsiteeris Õpetussõnade 20:1: "Vein paneb pilkama, vägijook lärmama, ja ükski, keda see paneb taaruma, pole tark."

Hr Bravo kuulas vaikselt ja ütles: "Te olete tõeline kristlane. Palun, kas te tuleksite mulle külla, et me saaksime rääkida?" Kodus ütles hr Bravo: "Peapiiskop ei anna mulle luba Piiblit uurida." Kuid pärast sügavat vestlust sõnas ta: "Mu sõber, teil on õigus. Kas te, palun, andestaksite mulle selle eest, kuidas ma teid täna kohelnud olen?"

Kui see ustav tööline hr Bravo kodunt lahkus, tänas ta Jumalat selle kogemuse eest, mis oli tõestanud Tema armastavat hoolitsust mehe vastu, ning selle eest, et Jumal oli teda kasutanud hr Bravole heaks tunnistuseks.