ÕIGUSE TEGEMINE SELLE LÄBI, ET EI TEHTA VALET?

Ühel päeval, kui ma õpetasin parajasti kolledžis Piiblit, märkasin, et kaks mu tudengit tagareas suudlevad. Olin solvunud. Olin vihane. Ma ärritusin. Kõigepealt ei olnud see minu arvates nende jaoks õige tegevus. Teiseks, see peegeldas minu võimeid õpetajana. Nad oleks pidanud olema mu esitlusest nii huvitatud, et neil ei oleks olnud isegi aega suudelda! Oma mõtetes läksin ma sinna taha, kus nad istusid ja lõin nende pead kokku. (Seda oleks olnud lihtne teha – ma pean silmas seda, et nende peade vahel ei olnud eriti palju ruumi!)

Siiski, ma ei teinud seda, ja samas tegelikult tegin ka. Ma olin kiusatud. Ma tundsin kiusatuse ära. Ja seetõttu, et ma ei toetunud Jumala väele sellel momendil, kuigi ma olin just oma Piibli õpetamise tunni keskel, ma tegin pattu. Ma nõustusin kiusatusega. Ma arvasin, et see oli hea mõte. Ma vastasin sellele sisendusele oma mõtetes. Ja ma planeerisin seda. Kuid ma ei teinud seda. Ma suutsin end nii palju kontrollida, et ei muutunud vägivaldseks. Tegelikult ma kontrollisin oma meelt nii hästi, et niipalju kui mina tean, keegi klassis isegi ei märganud, et ma olin pahane. Ma ei teinud seda, sest ma ei uskunud, et mu meetodid oleks meeldinud juhtkonnale, kui nad sellest oleks kuulnud. Ja ma ei olnud kindel, kas see oleks aidanud kaasa minu suhtele ülejäänud klassiga. Aga ma ikkagi patustasin. Jumala silmis ma olin nende pead kokku löönud! Ma ei saavutanud võitu, kuigi ma suutsin kontrollida oma välist käitumist.

Kui me räägime selle vajalikkusest, et võit peab olema nii seesmine kui ka väline, selleks et olla võitja, me ei julgusta inimesi ringi käima tehes, mis iganes neile meeldib, oodates, et Jumal muudab neid seesmiselt. Kuid tundub, et selles ei ole üldse hädaoht, kuna on piisavalt enesekeskseid põhjuseid heaks väliseks käitumiseks. Kui keegi on piisavalt tugev, ei vali ta vangi sattumist või enese reputatsiooni hävitamist, olenemata võidust Jumala silmis. Kuid on siiski oluline, et me saaksime aru, et ainus tegelik võit on see, mis lähtub meie sisemusest. Siis me mõistame oma vajadust Jumalast sõltumise järele, mis tuleneb meie lävimisest Temaga.