Temaga hommikul kohtudes

Naine oli suremas. Arstid olid ta munasarjadest kardetud vähkkasvaja leidnud. See šokk oli täiesti tuimestav ja kurbus oli sügav. Elu tundus liiga magus, et seda sel hetkel kaotada, eriti kuna peale hauda ei olnud lootust. Tõepoolest, ta oli kristlane. Ta käis missal ja palvetas truult oma palvehelmestega, kuid ta elust puudus miski, mida ta seletada ei osanud. Sügaval hinges oli tühjus, mida ta ei suutnud kirjeldada.

Nüüd ootas surm ukse ees ja ta polnud selleks valmis. Siis tuli mõneks ajaks nende juurde Salvacion Tabligan, kirjandusevangelist Masinlocist, Zambalesest, kes oli ta abikaasa sugulane. Salvacion oli rõõmus kristlasest naine. Salvacion teenis Jumalat teistmoodi, mõtles naine. Hommikused ja õhtused pühendumishetked valmistasid talle vastikust. Kui ta oleks midagi teha saanud, oleks Salvacion pidanud mujal peatuma.

Pärast seda, kui ta raskelt haigena Manila haiglast tagasi koju naasis, hakkas Salvacion teda ingli kombel teenima. Palved, mida tema eest taeva poole saadeti, said uue tähenduse. Ta elus oli midagi muutumas.

Kui ta teistkordselt haiglaravilt tagasi tuli, pakkus Salvacion neile "Piiblilugusid". Nad võtsid selle hea meelega vastu ja peagi täitsid selle kauni kümneosalise komplekti lood kogu naise aja.

Salvacion Tabligan mäletab alati seda päeva, mil need raamatud kohale viidi. See juhtus ühe rängima taifuuni ajal, mis Manilat tabanud on. Salvacion jõudis Victory Line bussijaama just selleks ajaks, et jõuda lahkuvale bussile. Kui ta sellesse astuda tahtis, takistas teda miski, nagu oleks keegi tagant sikutanud. Hämmeldunud, astus Salvacion veidi hiljem järgmisele bussile. Varsti sai selgeks, miks teda takistati esimesele bussile ronimast. See esimene buss sattus laupkokkupõrkesse, milles suri kaks reisijat. Üks neist istus pingil, millel oleks istunud Salvacion, kui ta bussi oleks jõudnud.

Surev naine luges läbi kõik kümme "Piiblilugude" osa. Eriliselt meeldis talle seitsmes, mis jutustab Jeesuse teisest tulekust ja millest ta oma erilises olukorras lootust leidis.

Surma saabudes kutsuti Salvacion taas kord naise voodiveerele. Seekord selleks, et ta rõõmule tunnistajaks olla. Naine tunnistas, et oli Kristuse enda südamesse lasknud ja et tal oli lootus Temaga ülestõusmispäeva hommikul kohtuda. Pöördudes oma ainsa lapse ja lapselaste poole, pärandas ta "Piiblilood" neile. "Lugege seda, kui tahate õnnelikku elu," ütles ta vaikselt. Need sõnad peegeldusid ta rahulikult ilmelt, millega ta viimase hingetõmbe võttis.

"Kui edendataks ühtset armastusväärsust, tahtes teha teistele seda, mida sooviksime, et nemad meile teeksid, kaoks pooled selle elu hädad" (Ellen G. White, "Patriarhid ja prohvetid", lk 133).