VILI TEMA AUSTUSEKS

Johannese 15. peatükis ütleb Jeesus, et kui me jääme Temasse, siis kanname palju vilja, kuid ilma Temata ei suuda me midagi teha. Meie ei saa viljade tekkimiseks ise midagi teha. Me kõik teame, et ei suuda teha midagi, kui Jumal ei hoia meie südant tuksumas. Kuid Jeesus lausus need sõnad inimestele, kelle süda oli juba tuksumas. Ja nii Ta siis ütlebki, et kuigi teie südamed tuksuvad, ei suuda te ikkagi ise vilja kanda lahus minust.

Kui sa otsid lühikursust lunastusest usu läbi Kristusesse, siis võib Piiblist leida kaks teksti, mis selle kokku võtavad: Jh 15:5 “Ilma minuta ei või te midagi teha” ja Fl 4:13 “Ma suudan kõik läbi Kristuse.” Pane need kaks kirjakohta kokku. Kui me ilma Temata ei suuda midagi ja Tema läbi suudame kõike, siis annab see väga ammendava vastuse inimese enda pingutuste kohta. Ainus asi, mida mina teha saan, on minna Tema juurde ja jääda Temaga. See on kõik, mida ma teha suudan.

Kristuse juurde tulles, Temaga suheldes ja osaduses olles seome end viinapuu külge. Me tuleme Ta juurde läbi Tema Sõna uurimise ja samuti palve kaudu. Nii jäämegi Temasse. Kui me jääme Temasse ja hoiame suhet Temaga, siis me ka kanname vilja Tema austuseks.

Ei ole olemas midagi loomulikumat kui seda on vili. Lugedes peatükki raamatust Ajastute igatsus viinapuu ja okste kohta, leiame sealt järgnevad sõnad: „Kristus ei käsi jüngritel ise rühmata, et vilja kanda. Ta käsib neil Temasse jääda” lk. 677. Millele on meie pingutus suunatud? Temasse jäämisele. Tee Kristuse juurde, lk. 61 ütleb, et sõnakuulelikkus on usu vili. Nii et kui üks neist on vili ja teine selle tekkepõhjus, siis loomulikult peame suunama oma tähelepanu tekkepõhjusele, aga mitte tulemusele.

Seepärast olemegi seisukohal, et tõeline sõnakuulelikkus on loomulik. Loomulik kuulekus on ususuhte tulemus. Jumalale vaatamine muudab meid. Kui võtame iga päev vabatahtlikult aega Kristusele vaatamiseks ja Tema elu üle mõtisklemiseks, ilmnevad meie elus sõnakuulelikkuse viljad.