MITTE MINU TÖÖ, VAID TEMA

Algul, kui inimene hakkab mõistma, et Jumal pakub elu vabaduses, rahu, usu läbi Jeesusesse täitmist õigusega, muutub Saatan närviliseks. Ta on töötanud nii kaua kui võimalik, et hoida ära igasuguse huvi tekkimist Jumala vastu. Ta ei taha, et keegi tuleks Jeesuse juurde ja leiaks rahu. Mida kaugemale me jääme, seda rohkem see talle meeldib. Aga kui tal ebaõnnestub hoida meid eemal ja mitte otsimas Jumalat, on tal ka muid taktikaid.

Esiteks püüab ta panna meid tööle õiguse kallal. On võimalik aastaid raisata tühje pingutusi tööks välise kallal, et muuta end piisavalt heaks, et Jumal võiks meid vastu võtta.

Lõpuks tuleb mõistmine, et õigus on vaid usu läbi Jeesusesse. Me õpime, et väline headus ei ole küllaldane. Me näeme, et meie süda on kuri ja me ei saa seda muuta, isegi kui meil õnnestub muuta oma käitumist. Siin tuleb Saatan uue kavala trikiga. Ta paneb meid tööle meie usu kallal. Ta toob välja kõik oma argumendid positiivse mõtlemise poolt, õhutades meid keskenduma iseenda usuga tegelemisele. Ta püüab panna meid rohkem huvi tundma tõotuste suhtes kui Selle suhtes, kes need tõotused on andnud. Kui me palvetame ennekõike vastuste saamiseks – ja me ei unusta vastuseid, mida me ise ootame – suudab ta hävitada meie usu Jumalasse sel ajal, kui me seda juurutada püüame. Kui me mõistame, et me ei saa arendada mõlemat, nii õigust kui usku, omaenda pingutuste läbi, teeb Saatan veel viimase katse, et takistada meid Kristuse juurde tulemast. “Nüüd on õige,” ütleb ta, ”kõik, mis sa pead tegema, on alla andma. Sa pead kõvasti püüdma alla anda.”

Siin on hea uudis paljudele meist, kes on püüdnud end ikka ja jälle alla suruda. Ka alandumine on and, nii nagu ka usk ja õigus on annid. “Keegi ei saa end puhastada enese minast ise. Me saame vaid lasta Jumalal see töö teha.” – Kristuse tähendamissõnad, lk. 159.

Iga and, mis Jumal meile on andnud – õigus, rahu, usk, võit, igavene elu ja isegi alandumine, on võimalik vaid ühel viisil – astudes suhtesse Andjaga, läbi isikliku suhtlemise Temaga.