Tuba oli pingeid täis.
Luukas räägib, et jüngrid olid vaielnud paasapüha söömaajale suundudes selle üle, kes on suurim (Lk 22:24). Seepärast olid nad tuppa jõudes ärritatud. Kui nad end istuma sättisid, toimus rohkem kui lihtsalt trügimine ja tõuklemine. Juudasel ja Johannesel õnnestus saavutada võit sama agressiivse Peetruse üle ning Juudas sai koha Jeesusest vasakul ja Johannes paremal. Nad kõik soovisid kõige tähtsamaid kohti.
Pinged ei hajunud pärast istekohtade leidmist. Midagi oli puudu. Puudu ei olnud veekann ega kauss. Need olid olemas. Kuid polnud teenijat, kes oleks nende jalad pesnud. Päeva tolmustest radadest ja teedest olid ränduri jalad kohale jõudes kuival aastaajal tolmused ja märjal porised. Loomade väljaheited vedelesid tänavatel ja teedel. Seepärast pesi teenija pidulikel sündmustel kokkutulnute jalgu.
Kuid teenijat polnud. Kui jüngrid laua juures ringi vaatasid, otsustas neist igaüks, et tema ei võta endale seda alandavat rolli. Õhus oli lausa tunda pinget, kui nad ei teinud üksteise teenimiseks ühtki liigutust. Jeesus, kes oli toimuvast teadlik, lihtsalt ootas ja vaatas, mida nad teevad.
Selles plahvatuslikus kontekstis tõusis Ta viimaks püsti, sidus rätiku vööle, valas kaussi vett ja hakkas kõigi jüngrite jalgu pesema.
Missugune näitlik selgitus! Siin oli Tema, kes „teadis, et Isa on andnud tema kätte kõik“ ja et Ta istub peagi Isa paremal käel taevas, kuid ometi täitis Ta teenija kohust.
Jeesus, olles kurb oma järelkäijate suhtumise pärast, andis näitliku õppetunni, mida nad enim vajasid. Kogu Tema elu oli olnud omakasupüüdmatu teenimine. Ja nüüd oli Tal viimane võimalus näidata seda põhimõtet sel viisil, et nad seda iial ei unusta.
Issand, ka minu südames on pinged. Ma heitlen Jeesuse põhimõtete ja jüngrite põhimõtete vahel. Aita mind!
In English