LILLED ENNE MATUSEID

Siimona majas on pidusöök. Jeesuski on seal ning Maarja põlvitab Jeesuse jalgade juures. Tema süda on murtud, sest ta kuulis Jeesust ütlemas, et Ta läheb Jeruusalemma, kus kurjad inimesed Ta tapavad. Maarja kuulis – isegi kui tema jüngrid keeldusid Teda kuulamast. Ta ei suuda taluda mõtet, sest Jeesus on tema parim sõber.

Maarjale ei meeldi komme tuua lilli alles siis, kui armastatud inimesed on juba elust lahkunud. Seega näed sa teda vaikselt üle ruumi minemas. Ta kannab väärtuslikku alabasternõud salviga ja arvab, et kui ta on ettevaatlik, ei märka keegi midagi.

Siin on koht, kus tema plaan luhtub. Millal iganes sa avad purgikese nardiõliga, siis see lõhnab. Järsku on kõikide silmad pööratud Maarjale – ka laua otsas istuva Siimona silmad. Külalised hakkavad sosistama, kui naine valab salvi Jeesuse juustele ja jalgadele.

Siin avastab Maarja, et ta on unustanud midagi – tal ei ole rätikut ega midagi muud selle taolist. Tollal lasksid ainult tänavatüdrukud oma pikad juuksed valla, kuid Maarja ei mõtle sellele. Ta laseb oma pikad juuksed langeda ja pühib nendega Jeesuse jalgu. Kujuta teda ette seal niiviisi häbitundes. Kõik vahivad ja sosistavad. Sealsamas mõtleb Siimon: “Kui see mees, Jeesus, teab, mis sorti naine see on, ja siiski laseb end temal puudutada, ei saa Ta olla prohvet.” Tundub kummalisena, et keegi sellise kogemustepagasiga nagu Siimon võiks midagi sellist mõelda. Kuid ta mõtles.

“Maarja ei teadnud oma armastuse teo täielikku tähendust. Ta ei suutnud oma süüdistajatele vastu seista. Ta ei suutnud seletada, miks valis ta selle sündmuse Jeesuse võidmiseks. Püha Vaim oli planeerinud seda tema eest, ja ta oli Teda kuulanud.” – Ajastute igatsus, lk.560.

Kristus seletas Maarjale ja teistele kohalolijatele tema teo tähendust. “Kui Jeesus astus läbi suure katsumusetunni, kandis Ta endas seda suurt mälestust sellest teost. See kõneles armastusest, mida lunastatud osutavad Talle läbi igaviku.” – Samas, lk.560.