Mäletan ikka veel seda päeva, kui mu ema kaotas oma abielusõrmuse. Ma olin siis ilmselt 7−8-aastane. Otsingud olid hämmastavad. Kogu pere otsis igalt poolt, iga asja pealt, alt, tagant ja seest. Ja kui see tulemusi ei andnud, liigutasime kõik asjad paigast. Ja kui me ikka üles ei leidnud, tegime kõike uuesti. Võin teile kinnitada, et kui kadunu leiti, täitis Knightide kodu suur rõõm.
Jeesus meenutab meile kadunud mündist rääkides taas, et Jumal on just niisugune, kes otsib ja rõõmustab, kui suudab päästa veel ühe patuhaige.
Pole raske ette kujutada mündi kaotamist esimese sajandi Palestiina talupoja kodus. Esiteks olid majad väga pimedad, valgust tuli ainult ühest 45 cm laiusest aknast. Aga see oli loo hea osa. Tõsine probleem oli põrand: muld, mida kattis õlgede või kuiva pilliroo kiht. Ja mõistagi sattusid selle kattekihi sisse paljud asjad, kaasa arvatud toidutükid, mis võisid maha kukkuda. See oli üleüldse keeruline koht väikese mündi leidmiseks. Aga münti oli vaja. Sellel oli oluline rahaline väärtus ülalpidamises ja sellel võis olla ka emotsionaalne väärtus.
Pilt on naisest. ... Ei, pilt on Jumalast, kes tuli talupoegade maailma, laskus põlvili kiviprügile, hoidis õlilampi ühes käes ja teisega sobras põrandal olevas kraamis.
Ja kui see sõna otseses mõttes nõela otsimine heinakuhjast õnnestub, kõlab rõõmuhõise. Samamoodi tõuseb Jeesuse sõnul rõõm taevainglite hulgas, kui üks patune on leitud ja parandab meelt.
Jumalale meeldib pidu. Talle meeldib rõõmustada. Samuti Jeesusele, isegi kui hädaldavad, nurisevad juudi juhid vaatavad seda Tema pilti Jumalast šokeeritult ja haavunult.
Nad pidid teada saama, et Tema elu peamine eesmärk oli aidata inimestel paremini mõista, missugune on Jumal. Mõnel meist on ikka veel vaja aru saada Tema näitliku selgituse mõttest ja seda oma ellu rakendada.
In English