Kadunud olemise tahud

Avaldatud 25.5.2017, rubriik Päeva sõna

Jeesus ütles: „Ühel inimesel oli kaks poega. Ja noorem neist ütles isale: „Isa, anna mulle kätte see osa varandusest, mis saab minule!“ Ja isa jagaski varanduse nende vahel. Ja juba mõne päeva pärast kogus noorem poeg kõik kokku ning reisis kaugele maale, ja seal pillas ta ära oma vara, elades ohjeldamatult.“ Luuka 15:11–13

Niisugust poega ma endale ei tahaks. Ta ei võinud isegi vanamehe surma ära oodata, vaid nõudis oma osa juba sel ajal, kui isa alles elas. Kui vanem poeg esmasündinuna pidi saama kahekordse osa, siis noorema osa oli ilmselt kõrvalepandud raha. Ja ta teadis täpselt, mida ta sellega tegema hakkab. Kindlasti korralikult veini ja tantsimist. Ja vabadus teha, mida ta tahtis, ja siis, kui tahtis. Seesuguse rahahulgaga ei peaks ta enam kunagi tööd tegema. Ja naised ka veel. Neid ei tohi unustada. Palju naisi igaks vajaduseks.

Ainult üks probleem oli. Ta ei saanud teha neid asju, mis tal mõttes olid, kodule liiga lähedal. Ei, ta läheb ära kaugele maale. Ta ju teadis oma isa põhimõtteid.

Selle kolmanda kadunud oleku tähendamissõna puhul Luuka 15. peatükis on huvitav see, et siin puudub otsimine. Meil tekib küsimus, miks, eriti seepärast, et poeg on palju väärtuslikum kui lammas või münt. Ja neid ju otsiti.

Vastus on kadunud oleku tüübis. Mündil pole mingit vaimulikku arusaamist. Niisugused inimesed isegi ei tea, et nad on kadunud. Sellest vajadus otsida. Lambal on mingisugune arusaam, piisav teadmaks, et ta on kadunud, isegi kui tal pole õrna aimugi, kuidas koju tagasi saada. Sellest ka vajadus otsida.

Kuid pojal oli ohtralt vaimulikku arusaamist. Ta teadis, et on kadunud, ja ta teadis ka, kuidas koju saada. Aga sinna minek oli viimane asi, mida ta tahtis. Mässumeelses olekus oli tal hea meel olla kadunud ja ta kavatses seda vääriliselt ära kasutada. Otsimisest poleks olnud kasu.

Isa oma tarkuses teab, et armastust ei saa tagant sundida. Minu puhul oli sama. Mäletan ikka veel päeva, kui mereväe värbaja helistas ja mu isa sai teada, et tulen kolledžist ära. See oli paras stseen, kuid mida ikka teha kõiketeadja 18-aastasega?

Tähendamissõna isa tegi seda üht asja, mis oli tema võimuses. Armastuses lasi ta poisil minna, mõistes südames, et poeg pidi õppima elu raskete löökide kaudu.

Samal ajal ootab pillav Isa Jumal oma võimalust. Ta ei loobu meist iial, isegi kui näeb meid oma pärandit tuulde loopimas.

Mitte iialgi!

Jaga Facebookis