RÄÄKIMINE RÄÄKIMISE PÄRAST

Mõtle hetkeks ühest oma sõbrast, kelle seltskonda sa naudid ja kellega sa saad pidevalt kokku. Millal oli viimati, kui sa rääkisid selle inimesega rohkem kui kümme minutit järjest, ilma et oleksid palunud tal sulle midagi anda või sinu heaks midagi teha? Millest te rääkisite? Enamuste inimeste jaoks ei ole kuigi raske rääkida oma hea sõbraga pikka aega, ilma et temalt midagi paluksid.

Aga kuidas on Jumalaga? Millal sa rääkisid viimati Jumalaga kauem kui kümme minutit ega küsinud seejuures Temalt midagi ega palunud Tal midagi teha?

Kui kristlase elu peamiseks eesmärgiks on suhe Jumalaga, siis palve peamiseks eesmärgiks on suhtlemine. Ja ometi peavad paljud kristlased palvet vahendiks erinevate asjade saamiseks – näiteks vastuste saamiseks. Mõned on isegi otsustanud, kas nad on kristlased või mitte selle järgi, kas nad on saanud vastuse oma palvetele või ei.

Me kõik mõistame, et meie inimlikes suhetes ei ole vestluse põhieesmärk teiselt inimeselt millegi saamine, vaid pigem rääkimine rääkimise pärast – me vestleme, sest naudime üksteise seltskonda.

Kuigi meie maised sõbrad on sageli valmis tegema meie heaks paljusid asju ja loomulikult annavad nad meile andeks, kui me neile kogemata haiget teeme, kuid ainult nende asjade peale toetumine ei ole kunagi tõelise ja kestva suhte aluseks. Ometi piirdume Jumalaga suheldes sageli just erinevate soovide esitamisega ja jääme niimoodi ilma Temaga vestlemise õnnistustest. Jääme ilma rõõmust rääkida kellegagi, kes armastab ja mõistab meid ning on huvitatud kõigest, mille pärast me muret tunneme.

Kui sinu suhtlemine Jumalaga on siiani olnud peamiselt „anna mulle ja andesta mulle“ vormis, siis püüa eraldada täna kümme minutit ja rääkida Temaga ilma, et Temalt midagi paluksid. Sa võid avastada hoopis uue palve tähenduse, millest sa siiani ilma olid jäänud.