"Otsige esmalt Jumala riiki", Alfredo Millones, Filipiinid

Üksteist aastat tagasi ristiti mind adventusku. Varsti pärast seda ühinesin ma kirjandusteenistusega ja hakkasin meie raamatutega kodusid külastama. Kuna alustasin igasuguse müügialase väljaõppeta, tundsin ennast ebamugavalt, kuid rühkisin edasi töötada, õppides süsteemitult läbi katsumuste ja vigade. Siis tuli suur võimalus. Minu koguduse liit pakkus mulle võimalust minna Cebu linna, et õppida Kirjandusteenistuse Seminaris! Ma olin põnevil!

Seminaris asusin kohe hoolega õppima. Tegin korralikult tööd ja suutsin lõpetada kuldmedaliga, mida antakse suurepäraste tulemuste eest. Siis pöördusin tagasi raamatute esitlemise juurde – kuid minu mõtlemisse oli roninud inimlik nõrkus, mille tulemuseks olid kaks tõsist viga. Jutustan oma loo vaid selleks, et teisi aidata.

Mu esimene viga oli, et ma lasin endal arvata, et õppetöös saadud heade hinnete tõttu olin ma nüüd valmis seda tööd omaenese jõust ja enda seatud tingimustel tegema. Ma olen kindel, et mulle õpetati tegelikult teisiti, kuid minu mina võttis olukorra üle. Oma kõrgustesse tõusnud enesekindlusega ja vale uhkusega asusin oma tööpõldu vallutama – ilma täieliku toetumiseta Taevasele Isale.

Mu teiseks veaks oli see, et mõtlesin kogu eesootava edu rahalisele tasule. Ma lasin oma mõtetel rahast ja selle veetlusest läbi imbuda. Mõtlesin mootorrattast, mida saaksin osta, suurest ümberehitusest, mida maja kallal korda saaksin saata ja hulgast muudest (mõnedest praktilistest ja mõnedest isekatest) asjadest, mida tahtsin. Ei läinud kaua, kuni tundsin end lööduna müügiedu puudumise tõttu. Jätkasin küll üritamist omaenese tingimustel, kuid ilma igasuguse eduta. Lõpuks andsin alla, olles juba märkimisväärsetes võlgades.

Kolm aastat hiljem tuli mu juurde vend Pajarite, kirjastusdirektori abi. Kui ta mu kogemusest kuulis, julgustas ta mind uuesti alustama, kuid seekord korralikes suhetes Jumalaga. Ma uuendasin oma tõotust Issandale, seekord siiralt palvetades: "Issand, mootorrattaga või mootorrattata, teiste asjadega, mida tahan, või ilma nendeta, ma teen seda tööd ustavalt ja nii kaua, kui Sina mu teenuseid vajad, Issand. Ma palvetasin edasi: "Ma lõpetasin kursuse kuldmedaliga ja siis üritasin oma ideid rakendada, kuid edutult. Nüüd, ilma et mõtleksin materiaalsetele asjadele, mida tahan, teenin ma Sind, Issand. Ma vajan sinu jumalikku abi. Palun anna mulle andeks minu puudused ja... taas kord, siin ma olen. Kasuta mind oma töölisena Sinu juhtimise läbi, mitte minu enda jõust ega võimete läbi. Ma palun seda Jeesuse nimel, aamen." Kui olin nii palvetanud, suutsin kohe magama heita.

Issand on mu tööd õnnistanud. Tema juhtimise läbi olen õppinud suurtele tulemustele lootma. Kuna asetasin Jumala ja Tema teenimise oma isiklikest soovidest ettepoole, on Tema aidanud mul tasuda pangavõlad, muretseda endale mootorratas ja, jah, osta endale korraliku maja. Jumal on oma tõotustes ustav: "Otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi."