JEESUS AVAS OMA JÄRELKÄIJATE MÕISTUSE

Kristuse ütlusi tuleb hinnata mitte ainult kuulajate arusaamismõõdu kohaselt; neid tuleb kaaluda tähtsuse kohaselt, mida Kristus ise neile omistas. Ta võttis vanad tõed, mille Autor Ta ise oli ning tõi need kuulajate ette taevases valguses. Kui uudne oli see esitus! Milline tähendus, milline sära, milline meelsus peitus selles seletuses!

Pärast ülestõusmist avas Kristus oma järelkäijate mõistuse, nii et nad said Pühakirjast aru. Saatana salakaval tegutsemine oli kõik moonutanud. Tõde oli maetud eksituse saasta alla ja surelike pilkude eest varjatud. Kui Kristus osutas oma alandusele, hülgamisele ja ristilöömisele, ei suutnud jüngrid Tema sõnade tähendust mõista. Ootus, et Kristus rajab maise riigi, oli [kõneaine], milles nad olid üles kasvanud ja kui Ta kõneles neile oma kannatustest, ei suutnud nad Tema sõnu mõista. …

Kristus kõnelnuks jüngritele veel paljudest tõdedest, kuid ei saanud seda teha, sest nad ei liikunud edasi valguses, mis paistis leviitlikest seadustest ja ohvriteenistusest. Nad ei võtnud valgust vastu, ei läinud selles valguses edasi ega järginud veelgi suuremat valgust, kuhu Juhtivus suunas.

Samal põhjusel ei mõista Kristuse tänased järelkäijad tõe olulisi teemasid. Isegi nende mõistus, kes tõde teistele õpetavad, on nii tuim, et paljusid asju ei saa neile avada enne, kui nad jõuavad taevasse. Nii ei peaks olema. Ent kui mõistus muutub ahtaks, arvatakse, et teatakse kõike ning esitatakse üksteise järel tõepunkte, millest vaid vilksti on aimu saadud. Inimesed sulgevad oma mõistuse, otsekui ei olekski neil enam midagi juurde õppida ning ehkki Issand üritaks neid edasi juhtida, ei võtaks nad kasvavat valgust vastu. Nad klammerduvad paiga külge, kus arvasid nägevat valgusekiirt, kuigi see on lihtsalt üks lüli tõdede ja tõotuste elavas ahelas, mida edasi uurida. …

Arenemine tões on alandliku südamega otsija tasu, kui ta on aukartlik Jumala ees ja kõnnib koos Temaga. Tõde, mida mõistus hoomab tõena, areneb alaliselt edasi ja avardub. … Kui mõistus haarab tõe väärtuse, see puhastub, õilistub ja eristub pühaks. – Käsikiri 143, 1897 (Manuscript Releases, 16. kd, 122, 123).