SUUDLUSEGA ÄRA ANTUD

Kujutle täna jälle, et oled Jeesuse surmaeelsel õhtul Jeruusalemmas. Sa istud ülakorruse toas koos Jeesuse ja jüngritega. Juudas on läinud Jeesust ära andma ja Jeesus julgustab parajasti oma jüngreid. Ta räägib neile, et Tema läheb küll ära, kuid neil pole vaja muretseda, sest Ta valmistab neile oma Isa majas eluasemed ning tuleb tagasi, et võtta nad sinna.

Nüüd järgneme Jeesusele ja jüngritele, kui nad lahkuvad ülemisest toast, suunduvad Jeruusalemmast idavärava kaudu välja ja ületavad väikese Kiidroni jõe oru, et minna Getsemani aeda. Jälgi Jeesust, kes võtab Peetruse, Jaakobuse ja Johannese endaga pisut kaugemale ning palub neil oodata ja palvetada. Jeesus läheb üksinda veel kaugemale, põlvitab ja hakkab palvetama. Kui ta palvetab, langevad Tema palgeilt suured verepisarad. Ta kannatab sinu ja minu pattude eest lausa risti varjus. Kogu maailma patud rõhuvad raskelt Tema südant. Tema pole kunagi patustanud, ometi tuleb Tal peagi meie asemikuna võtta kogu maailma patud enese peale.

Ajal, mil Ta palvetab, näeme aeda sisenemas meestesalka tõrvikute ja relvadega. Kuula, kuidas Jeesus valjusti ja selgelt küsib: “Keda te otsite?” (Joh 18:4) Nad vastavad: “Jeesust Naatsaretlast!” (s 5) Siis kuuleme Jeesust ütlevat: “Mina olen see! … Kui te nüüd mind otsite, siis laske need ära minna!” (s 8)

Jüngrid jooksevad ära, kuid mitte enne, kui Juudas Jeesuse suudlusega ära annab. Kui Jeesus ütleb: “Juudas, annad sa Inimese Poja suudlusega ära?” (Luuka 22:48), ei saa me jätta mõtlemata: See murrab küll Jeesuse südame.

Mis toimub sel hetkel sinu südames? Minu süda on allasurutud. Kui mina oleksin olnud seal, kas ma oleksin jooksnud koos jüngritega ära või oleksin surunud end Jeesuse ligi ja Teda julgustanud? Kui sina oleksid olnud seal, mida oleksid teinud?

H. M. S. Richards, Jr.