KIUSATUSEKRIIS

Avaldatud 18.5.2009, rubriik Päeva sõna

Pidage seda lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse, kuna te teate, et teie usu läbikatsumine teeb teid kannatlikuks. Jk 1:2-3

Kriis ei muuda meid ega meie liikumissuunda. See üksnes näitab meile, kuhu olime suundumas enne kriisi algust. Huvitav on märkida, et ka kiusatus on kriis. Iga kord, kui vaenlane meid ründab, on see mini-kriis – mõnikord isegi maksi-kriis! Sellele vaatamata on see ikkagi kriis. Iga kiusatus näitab meile, mis suunas oli meie elu minemas.

Kui inimene ei ole andnud end Jumalale kiusatuse tuleku hetkel, siis ei ole kiusatuse hetkel enam suurt võimalust midagi teha. Mis juhtub siis, kui me oleme kiusatuse hetkel lahus Jumalast? Siis sõltume vaid enda tugevast selgroost ja tahtejõust. Tugevad võivad väliselt oma jõuga kiusatusest ka võitu saada, nõrgad aga mitte mingil juhul. Sisemiselt aga – ehk selles osas, mis on tegelikult oluline – on mõlemad võrdses seisus. Mõlemad jäävad kiusatusele alla, sest Saatan on targem kui meie ja me kaotame talle iga lahingu, mida üritame oma jõududega võita.

Heebrea kirja 4. peatükis tuletatakse meile meelde meie imelist Ülempreestrit. Meid kutsutakse julgelt Tema armu trooni ette, kus võime saada armu ja leida tuge rasketeks aegadeks. Selles protsessis on kindel järjekord. Et leida jõudu vajalikeks hetkedeks, kui need peaks tulema, peame tulema Jumala trooni ette juba praegu. Inimene, kes tuleb Jumala trooni juurde vaid raskel ajal, langeb igal juhul. Kiusatuseaeg näitab, kas inimene oli võtnud vastu Jumala armu väe või mitte. „Me võime püsida Jumalale nii lähedal, et iga ootamatu katsumuse korral pöörduvad mõtted tema juurde sama loomulikult, nagu lill pöördub päikese poole“ – Tee Kristuse juurde, lk 99-100. Kui aga kiusatuse tulles viibutame oma rusikat Jumala suunas ja süüdistame Teda meie karmilt kohtlemises, siis näitab see, et oleme Temast väga kaugele läinud. Me ei tunne siis oma südant. Mõned inimesed, kes on olnud kindlad, et suudavad tulla toime tormidega kas või tuhandel merel, on uppunud vannivette. Kui toetume oma südamele, võime rängalt petta saada. Oma armastuse läbi lubab Jumal tulla katsumustel ja kiusatustel meie ellu, et näeksime asju nii nagu need tegelikult on.
Jaga Facebookis