SAKKEUS TULEB PUU OTSAST ALLA

Kui Jeesus tuli Jeerikosse, oli Sakkeus jõudnud punkti, kus ta loobus oma elust, mille keskmes oli tema ise. Ta oli väsinud elust, mis oli täis pettust ja salakavalust, väsinud põgenemast Püha Vaimu eest, valmis vastu võtma kõike, mida Jeesus talle pakkus. Kui ta kuulis, et Jeesus möödub just seda teed pidi, jooksis ta otse läbi rahvasumma ja ronis mägivahtra okstele, et olla järjekorras Jeesuse juurde.

Kui Jeesus temani jõudis, vaatas Ta üles ja nägi teda – Sakkeust, kes arvas, et on peitnud end nägemisulatusest. Jeesus nägi teda ja ütles talle: “Sakkeus.” Ta teadis tema nime. Me mõistame, et Ta polnud teda varem kohanud. Kuid Ta teadis tema nime.

Jeesus ei lähe kunagi kellestki mööda. Ta ei ole inimeste austaja. Ta suhtub võrdselt kõigisse. Keegi ei peaks tundma, et teda on välja jäetud või temast on mööda mindud. Jeesus on möödunud sinu teest. Ta möödub kõigi teedest.

Ja Jeesus ütles: “Sakkeus, tule kiiresti maha, sest täna pean ma jääma sinu kotta!” (Lk. 19:5). Sakkeus oli puu otsas rohkem kui ühel viisil. Ta oli ülal puuokstel mitte ainult füüsilises, vaid ka vaimulikus mõttes. Me püüame sageli kompenseerida oma vaimulikku väiksust mõne välise manöövriga.

Vaimuliku elu seadus on, et sa pead enne alla tulema, kui saad üles minna. Sakkeus võttis Jeesuse rõõmsalt vastu. Ja loomulikult, kus iganes see ka ei juhtuks, on rahva hulgas alati keegi, kes hakkab kaeblema ja nurisema. Kui nad seda nägid, hakati kohe sosistama, et Jeesusest saab patuse mehe külaline. Miks pidi Jeesus valima just selle kelmi, et minna tema juurde ja einestada temaga? Miks ei valinud Ta kedagi kõrgelt austatut Jeeriko linnas? Taas kõlab evangeelium ühes lauses: Jeesus läks külaliseks kellegi juurde, kes oli patune. Jeesus võtab vastu patuseid. Kui see nii ei oleks, ei oleks ei sinul ega minul lootust. Kas sa pole rõõmus, et Ta on valmis olema patuste inimeste külaline? See on hea uudis. Evangeeliumi hea uudis Kristusest.