JUMAL ISTUTAB SEEMNEID, MITTE PUID

Kindlasti oleks see lihtsalt imeline, kui kohe esimesel korral, mil oleme loobunud iseendast ja allutanud oma tahte Kristusele, võiksime saada lõpliku katkematu võidu. Aga olgem reaalsed. Kasvav kristlane ei ole pidevalt sõltuvuses Jumala väest. Kui Jumal istutab puu, siis istutab Ta esmalt seemne. Kui Ta istutab maisi, siis esmalt tuleb oras, seejärel pea ja alles siis täisküps mais pea sees. Seega ei peaks me tundma end julgusetuna, kui tunneme, et meie sõnakuulelikkus ei ole alati ideaalne.

Esiteks peame meeles pidama, et Jumal ei võta meid vastu mitte meie sõnakuulelikkuse pärast. Ta võtab meid vastu, kui tuleme Tema juurde, esitades enda eest Jeesuse teened, kes suri meie asemel. Meie heakskiit Tema ees ja meie päästekindlus on juba kindlaks määratud, kui me pidevalt aktsepteerime Jeesuse ristisurma meie eest. Ja teiseks, vastutab Jumal ise meie kasvamise eest.

Ainus tee võidule ja sõnakuulelikkusele on vaadata Jeesusele ja sellele, mida Tema on meie eest teinud ja tahab meie elus teha. Kristlastena kasvades on meie usaldus ja täielik sõltumine Tema väest suhteliselt kõikuv. On aegu, kus meil on meeles, et me ei suuda Saatanat üksnes enda väest võita. Me isegi ei pea püüdma. Tuleb vaid vaadata Jeesusele ja oodata Tema võitu ning Ta saavutab selle meie eest. Samas aga on aegu, kus meile tundub, et suudame ise asjadega hakkama saada. Me langeme ja ebaõnnestume, lõpetades kaotusega. Kuid siinkohal ei tohiks julgust kaotada. Jumal on andnud meile väe kuuletumiseks, samuti andestuse ning pattude andeksandmise.

On üks mõte, mis tuleks iga Piibli esilehele kirjutada: „Leidub inimesi, kes on ära tundnud Kristuse andestava armastuse ja kes tõepoolest soovivad olla Jumala lapsed, kuid märgates, et nende iseloom on puudulik ja elu vigane, on nad valmis kahtlema, kas nende süda on tõepoolest Püha Vaimu poolt uuendatud. Sellistele ütleksin: ärge laskuge meeleheitesse! Me peame sageli maha langema ja Jeesuse jalgade ees oma puuduste ja vigade pärast nutma, kuid me ei tohi sellepärast heituda. Isegi kui oleksime vaenlasele alla jäänud, ei ole meid kõrvale heidetud. ... Kui loobume eneseusaldusest, siis lootkem Lunastaja jõule.“ – Tee Kristuse juurde, lk. 64.