Jeesus ei vaielnud vastu noorele variserile, kes teatas, et ta on lapsest saati kõiki käske pidanud. Samuti ei öelnud Ta midagi ka selle variseri kohta, kes oma palves tänas Jumalat, et tema „ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad“. (Lk 18:11)
Vaadelgem selle pühendunud inimgrupi kiiduväärt omadusi.
Esiteks, nad olid eelkõige Piibli kui Jumala Sõna armastajad ja kaitsjad. Nende suuline traditsioon loodi selleks, et säilitada Pühakirja tegelik tähendus.
Teiseks olid variserid täielikult pühendunud Jumala seaduse järgimisele. Nad armastasid seadust kogu südamest. R. Travers Herford võtab selle kokku, kui ta ütleb, et „variseride peamine eesmärk oli teha Toorast peamine juht eluteel ja seda nii mõtete, sõnade kui ka tegude osas, teenides teadlikult Jumalat, kes on Toora andnud.“
Nende pühendumine Jumala seaduse järgimisele innustas neid arendama tuhandeid juhtnööre, et nad ei saaks kurjale ligilähedalegi. Nii oli neil umbes 1521 suulist reeglit, kuidas pidada hingamispäeva. Need seadused puudutasid nende elu kõiki aspekte.
Lisaks neile omadustele olid variserid innukad misjonärid ja evangelistid ning nad olid head „adventistid“. See tähendab, et nad ootasid Messia tulekut. Paljud neist uskusid, et Messias (Kristus) tuleb siis, kui Toorat (Seadust) peetakse ühe päeva jooksul täiuslikult.
Variserid on nagu mõned meie koguduse liikmed. Nad usuvad kõike õiget ja tahavad teha head.
Kuid tragöödia on selles, et nad ei ületanud kuningriigi künnist. Peame enda üle vaatama, et me ei lõpetaks variseride kombel. Vaadake, millegi poolest ei olnud nad piisavalt head.
In English