Variserid olid head, kuid mitte küllalt head. Keegi ei saa lugeda evangeeliume, isegi mitte pealiskaudselt, mõistmata, et miski ei kutsunud esile Jeesuse raevu rohkem kui kirjatundjate ja variseride religioon.
Miks? Miks Jeesus ei müristanud prostituutide ja maksukogujate peale? Miks Ta ei mõistnud hukka ilmalike preestrite klassi (sadusere) ega hoolimatut lihtrahvast? Miks just varisere, kes väliselt olid parimad inimeste seast?
Just siin on probleem. Nende usk oli väliselt õige, nad olid säravad inimesed, kes kandsid õigeid riideid, elasid õiges piirkonnas ja käitusid alati õigesti.
Tänapäeva kogudused, kaasa arvatud adventkogudused, teevad kõik, et selliseid inimesi oma nimekirja saada. Kahtlemata saavad paljudest neist isegi ilmikud või vaimulikud juhid. Nende andeid kasutataks hästi.
Kuid neil jäi millestki puudu. Nende religioon oli üks show ja esinemine, see ei tulnud südamest.
Jeesus on selles küsimuses selgesõnaline. Kui religioon ei pehmenda südant ega muuda elu seestpoolt väljapoole, on see väärtusetu.
Jeesuse kõige rängemad sõnad olid suunatud just neile „headele“ koguduseliikmetele, sest nad olid alateadlikult silmakirjatsejad. Nad tegid kõiki õigeid asju, kuid nende väline headus oli neile narkootikumiks. Nende headus suigutas nad enesega rahulolevasse unne ning jättis nad immuunseks igasuguse tunnetuse suhtes oma tegelikest vaimsetest puudujääkidest ja vajadustest.
Neid oli vaja äratada aru saama, et pelgalt väline headus ei ole üldse headus. Neil oli vaja näha kristluse sügavust.
Nii ka mina! Issand, anna mulle silmad, et näeksin oma tõelist seisundit, ja kõrvad, et kuuleksin Sinu nõuannet.
In English