Alates Roomlastele 12:1 on Paulus rääkinud meile kristlaste muudetud elust igapäevase elu tõelises maailmas.
Siiani on apostel arutlenud Jumala andide ustavast, kuid tagasihoidlikust kasutamisest (s. 3–8), tõelise armastuse omadustest (s. 9–16) ja kristlaste suhetest nendega, kes neid halvasti kohtlevad (s. 17–21). Paulus näitab meile radikaalset eluviisi, mis tasub kurja heaga ja austab teisi rohkem kui iseennast. Selline suhtumine on Kuningriigi suhtumine. Need peegeldavad muutust, mis on toimunud uuestisündinud kristlase südames, mõtetes ja elus. Apostel ei teinud nalja ega kasutanud kujundlikku kõnekeelt, rääkides kristlastest kui elavatest ohvritest. Ta kirjeldab üsna üksikasjalikult, mis tähendab olla kristlane rasketes olukordades, ja tema jutt on mõeldud neile, kes on armust õigeks mõistetud ning kellel on uued põhimõtted, mis viivad neid uuele elule.
Roomlastele 13:1–7 annab Paulus meile neljanda õppetunni muudetud elu kohta. Selles õppetunnis räägib ta kristlaste suhtumisest ilmalikku võimu. Üks kõige ilmsemaid asju tänases õppetunnis on see, et kristlased on kohustatud kuuletuma maisele võimule, kuna algselt on Jumal ise selle loonud. Sellest lõigust selgub, et Pauluse arvates on isegi halb valitsus parem kui üldse ilma valitsuseta olla. See mõte on peamine teema ka Kohtumõistjate raamatus. Kohtumõistjate raamatu peatükkides 19–21 on hirmsaimad piiblilood. See lugu räägib eksinud „vaimulikust”, mõrvast, seksuaalsest väärkohtlemisest ja tervest hulgast loomuvastastest asjadest. Lugege seda, kui teil aega on. Ja kui te loete, pange tähele, et seda lugu raamistab sama mõte: „Neil päevil ei olnud Iisraelis kuningat” (Km 21:25; 19:1). Kohtumõistjate 21:25 lisab kogu raamatu lõpuks veel väga tabavalt: „Igamees tegi, mis tema enese silmis õige oli!”
Ilmalik valitsus võib mittetäiuslik olla, kuid see on parem kui anarhia. Jumal seadis selle sisse inimkonna heaolu nimel. Ilmaliku valitsuseta kehtiksid vaid džungliseadused.
In English