Ime Indoneesias

Raamat müüakse kellelegi ning tihtipeale unustavad selle varsti nii ostja kui ka müüja. Kuid see on nagu seemne külvamine – pärast paljusid päevi saab rikkaliku saagi. Saalomon ütles, et Sul tuleb oma leib vee peale visata ning leiad selle pikapeale jälle.

Seroi perekond Põhja-Celebesil ostis 1937. aastal ühelt meie kirjandusevangelistilt "Kodused piiblilugemised" ja "Tee Kristuse juurde." Mõne aasta pärast tulid ema ja isa nende raamatute uurimise tulemusena ristimisele ning liitusid kogudusega. Nende pojale, Artole, avaldas kirjandus küll muljet, kuid ta ei otsustanud ristitud saada.

1946. aastal astus Arto ühe teise koguduse seminari, et võtta osa lühikesest kursusest, mis ta kirikutööks ette valmistaks. Ta võttis "Kodused piiblilugemised" ja "Tee Kristuse juurde" kaasa ja nautis nende lugemist. Pärast kursust asus ta sellesse kogudusse tööle.

Siis juhtus midagi märkimisväärset. Arto elas oma naisega väikeses puumajas sisemaal asuvas külas. Ühel päeval, kui nad kodunt ära olid, läks nende kodu kogu sisemusega põlema. Arto hoidis ühes raudkastis mõningaid vanu riideid ja raamatuid, mille hulgas olid ka "Kodused piiblilugemised" ja "Tee Kristuse juurde". Kui ta kirstu avas, leidis ta, et kogu sisemus oli põlenud, välja-arvatud adventraamatud. Jälle üks ime! Jumal kaitses neid raamatuid, sest Tal oli nende jaoks plaani, just nagu Tal on plaan iga tõeraamatu jaoks, ükskõik, millises maailmajaos kirjandusevangelistid neid müüvad.

See kogemus jättis Artole ja ta naisele sügava mulje. Nad otsustasid, et Jumal räägib nendega ning juhib neid sellisel hämmastaval moel säilinud raamatute tõe vastuvõtmiseni. Nad tundsid, et see, mis kahte raamatut sedasi hämmastavalt hoidis, samas kui kõik muu nende kodus hävis, võis olla Jumala eelhoolitsus.

Arto hakkas kohe koguduseliikmetele "Kodustest piiblilugemistest" õpitud doktriine õpetama. See tõi peagi endaga kaasa korralekutsumise kiriku ametnike poolt ning ta astus ametist tagasi, et ühe meie pastoriga põhjalikumalt tõde uurida. Vaid mõne kuu pärast tuli ta ristimisele ja ühines kogudusega. Siis hakkas ta ustavaks kirjandusevangelistiks ning astus hiljem ka Põhja-Celebese väljaõppekooli, kus ta õppis edasiseks teenistuseks sellel laial alal.

Töö Põhja-Celebeses on Jumala juhtimise all aastate jooksul kasvanud. Seeme, mis nondel päevadel külvatud sai, kannab ikka veel vilja Arto ja ta perekonna järeltulijate elus. kirjandusevangelist, kes Arto vanematele need raamatud müüs, ei mõelnud nähtavasti kunagi sellele saagile, mida ta alandlik töö pärast kõiki neid aastaid kandis.

"Viska oma leib vee peale, sest pikapeale sa leiad selle jälle!"