KALJULE EHITAMINE

Jeesus jutustas loo targast mehest, kes ehitas oma maja kaljule. „Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja, aga see ei varisenud, sest see oli rajatud kaljule.“ (Mt 7:25). Kuid selles tähendamissõnas oli ka rumal mees, kes ehitas oma maja liivale. „Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja ja see varises ja selle kokkuvarisemine oli ränk.“ (salm 27). Pange tähele, et selle maja alus ei muutunud siis enam ja hoone kukkus kokku.

Tänapäeval võivad meid tabada igasugused ootamatud kriisid: orkaanid, üleujutused, paduvihmad. Meid varitseb traagika, kaotus ja lein. Sellistes kriisides ilmnebki meie tõeline olemus. Kristlikus religioonis esineb teatud tüüpi vaimulikku skisofreeniat, kus väljaspoolt näeb inimene päris hea välja, kuid sees on kõik pahupidi. Seda näeme ka Jeesuse jüngrite hulgas. Üks kaheteistkümnest jüngrist nägi hea välja ja näis olevat sama ustav kui kõik ülejäänud, kuid kriisi saabudes tuli tema erinevus selgelt ilmsiks. Juudal oli võime ajada välja kurje vaime ja tervendada haigeid. Ta oli üks Jeesuse lähimatest kaaslastest. Kriisihetkel sai kõigile selgeks, kui palju ta tegelikult teistest erines.

Sa märkad metsas ühte puud. See näeb hea välja, kuigi on seest täiesti mädanenud. Keegi ei tea seda – mitte enne, kui puhkeb torm, mis puu maha murrab. Torm ei muuda puu mädanemist ega ole ka ise puu mädanemise põhjuseks. Torm lihtsalt toob esile selle, mis on puu sees.

Niisamuti ei muuda maja tormi puhkedes oma alust. Maja lihtsalt variseb kokku. Kui see ei ole rajatud kindlale kaljule enne üleujutuste tulekut, siis veevoogudes see langeb – igal juhul. Nii lihtne see ongi. Kriis ei muuda kedagi. Kui tahame, et meie usk jääks püsima elutormides, siis peame oma usku kasvatama läbi isikliku tutvuse Kristusega enne seda, kui kriis meid tabab. Ainult see maja, mis on enne kriisi saabumist rajatud kindlale alusele, jääb lõpuni püsima.