JEESUSE JÄRELKÄIJATEL TULEB VÕIDELDA ELU JA SURMA PEALE

Kui vagunid aeglaselt edasi veeresid, oli meil suurepärane võimalus silmitseda maad [Šveitsi], kust läbi sõitsime. …

Siia kaljude vahele ja koobastesse oli Issand varunud pelgupaiga oma rahvale. Need kabelid, mis ehitati kaitstud paikadesse, kõrgele järskudele kaljunukkidele, näisid inimestele kättesaamatud. Need kõnelesid meile, et oli aeg, mil Jumala rahvas kannatas, kuna nad Taanieli sarnaselt otsustasid oma südames teenida Jumalat südametunnistuse järgi. Nad ei saanud nõustuda, et keegi teine oleks neile südametunnistuseks; nii tundsid nad end turvalisemalt kaljude ja mäestike üksinduses, kus metsloomad küttide eest varjusid, kui et inimeste armu all, keda oli nakatanud väärreligioon ning saatanlik kirg pidada kinni inimeste tavadest ja pärimustest, mis olid otseses vastuolus Piibli usuga. Viimatinimetatud inimesed püüdsid julmalt nagu verejanulised hundid kaotada siit maa pealt kõiki, kes söandasid eristuda paavstlaste doktriinidest; kaotada mehi ja naisi, kes rajanesid Piiblile ja ainuüksi Piiblile, kuni selle aulised kiired murendasid teelt inimlikud traditsioonid ja muutsid Issanda tee selgeks. …

“Patu inimene” on Saatana käsilane. Ta rakendab nii Saatana plaane kui omaenda leidlikkust. Seepärast peavad Jeesuse järelkäijad olema valmis võitluseks elu ja surma peale. Kiriku võim ja riigivõim liituvad, et ahistada südametunnistust – et olla tegelikult ise igaühe jaoks südametunnistuseks. Igaühe jaoks, kes teistest erines ja oli maailma tollastele suurmeestele vastupidistel seisukohtadel usu ja Jumala kummardamise suhtes, tõstatus hulgaliselt küsimusi ning nad ei suutnud valgust vaka all hoida. Mida enam nad asja kaalusid, seda enam nad märkasid, et on haaratud kulgu – vanadest traditsioonidest Jumala Sõna poole pöördumisse. Kuid neil tuli seista silmitsi vastuoludega, võitluse karmusega, tõusta üle inimliku väikluse ning mitte lubada enesealalhoiumõtetel end kammitseda silmapiiril mõõtmatuid ohte ja kadu nähes. Maailma Lunastaja oli andnud neile oma eluga eeskuju, mida teha ja missugune olla, et pärida igavene elu. – Käsikiri 52, 1886.