Meie kasutuses on vaid kolm viisi, kuidas käituda inimesega, kes on meile kurja teinud. Esimene võimalus – ignoreerida seda inimest – ei lahenda midagi. Teine ja kõige loomulikum viis inimlikust vaatepunktist lähtuvalt on kogu täiega kätte maksta. Kättemaks tundub nii magus olevat, kuid see ei anna tulemusi. Kättemaks tekitab vaid veelgi enam kättemaksu, kui mõlemad pooled panustavad järjest enam kättemaksust kasu saamisele. Ameerika kõige pikem ja metsikum perekondadevaheline vaen illustreerib seda olukorda üsna ilmekalt. Keegi ei tea, millest see alguse sai, kuid tulemused on meile hästi teada.
Mõned allikad väidavad, et Hatfield-McCoy perekondade vaen Kentucky ja Lääne-Virginia mägedes, mis sai alguse 1860. aastatel, tekkis ühest eksinud seast ja viiulist, mille väärtus oli $1.75. Probleem plahvatas lõkkele, kui kolm McCoy venda tapsid 1882. aastal Ellison Hatfieldi, kuna too oli neid solvanud. Hatfieldide klanni juht sidus kolm McCoyd nende maja vaateulatuses põõsaste külge ja tulistas neisse 50 kuuli. Pärast seda läks lahti kättemaks elu elu vastu ja mõnikord ka kaks-kolm elu ühe eest.
Peaaegu pool sajandit kestnud kibedus nõudis lõpuks ligi 30 elu. See oli kõrge hind „magusa kättemaksu” eest. Kui ignoreerimine pole õige ja kättemaks samuti mitte, mida me siis peame tegema, kui keegi on meid haavanud? Paulus pakub meile välja kolmanda, üsna ebaloogilise tee – teha neile head. Anda neile süüa, kui nad on näljased, anda neile vett, kui neil on janu jne. Ta ütleb, et see oleks sama, kui tuliseid süsi nende pea peale koguda. Moffatt tõlgendab seda väljendit tuliste süte kogumisest järgnevalt: „Niiviisi te panete ta häbitundest põlema.”
See kolmas viis ei pruugi tingimata vaenlasega rahu tuua, kuid see on ainus viis, mis annab selleks võimaluse. See on niivõrd „ebanormaalne”, et tabab inimesi ootamatult ning paneb neid küsima: „Mis inimene see küll on, kes minu tehtud kurjale heaga tasub?” Vastus on, et selline inimene on kristlane, kes demonstreerib tõelist armastust (Rm 12:19), nii nagu Jumal näitas meile oma armastust, kui Ta saatis Jeesuse meie eest surema, kui me alles patused olime (Rm 5:8:10).