JEESUS ON TÕELINE

Palju kordi on inimesed minult küsinud: “Kust sa tead, et Jeesus on üldse olemas olnud?” Oleta, et su naaber esitab sulle täna selle küsimuse – mida sa vastad? Alljärgnevalt mõned mõtted, mis võiksid abiks olla.

Kuidas me teame, et Napoleon Bonaparte kunagi elas? Selle järgi, mida tema sõbrad ja vaenlased tema kohta ütlesid; selle järgi, mis ta ajaloos korda saatis; lahingute järgi, mida ta võitis. Ja sama on Jeesusega. Meil on ajaloolised salvestused – neli evangeeliumit – , mis on kirjutatud peaaegu Tema ajal. Samuti aruanded koguduse leviku kohta, mis päri- nevad umbes Tema sajandist.

Josephus, esimese sajandi juudi ajaloolane, teeb oma ajaloolises kirjutises “Antiquities of the Jews” (seda teost imetlesid roomlased niivõrd, et andsid Josephusele selle eest isegi rooma kodakondsuse) järgmise märkuse: “Siis tema [Annas, ülempreester] kutsus Sanhedrini, kohtukogu, kokku, ja tõi nende ette Jeesuse (keda kutsuti Kristuseks) venna, kelle nimi oli Jaakobus ja mõned tema seltsilised. Ja kui ta oli nende kui seaduserikkujate vastu esitanud süüdistuse, siis käskis ta nad kividega surnuks visata.”

Neli paganat kirjutavad Jeesusest. Esimesel sajandil jäädvustas Tacitus

sõnad: “Kristus, nende [kristlaste] nime rajaja, on saanud surmanuhtluse Tiberiuse valitsuse ajal, prokurör Pontius Pilaatuse otsuse kohaselt.” Teisel sajandil rääkis ajaloolane Suetonius “Chrestuse” järgijatest, kes Roomast pagendati. Plinius noorem seletas kirjas keiser Traianusele aastal 112 AD, kuidas ta kohtles kristlasi. Inglisekeelde tõlgituna on need tekstid tervikuna olemas raamatukogudes.

See kõik esitab meile hoopis olulisema küsimuse, kui et kas Jeesus tegelikult on olemas olnud?; nimelt küsimuse: Kas Jeesus on olemas minu südames? Kas Ta elab sinu südames? Küsimus on eluline tõotuse tõttu: “Usu Issandasse Jeesusesse, siis saad õndsaks sina ja su pere!”

H. M. S. Richards, Jr.