VILJA VILJA VILI

Kui siin maailmas on lõpuajal viimaseks arutlusküsimuseks kuulekus ja sõnakuulmatus, siis on mul vaid üks variant, mida teha. Nimelt loobuda oma minast ning tunnistada, et oma jõuga ei suuda ma seda teha. Ainus tee kuulekusele on läbi usu ning usalduse Temasse, kellel on võim ja jõud muuta mind seest väljapoole. “Me ei suuda ennast isegi mitte üheks hetkeks patustamisest eemal hoida. Iga hetk sõltume Jumalast. ...Kristus elas Jumala seadustele täiuslikult kuulekat elu, andes sellega meile kõigile eeskuju. Elu, mida Tema elas siin maailmas, elame meie Tema väe läbi... Päästja võttis inimese kuju ning tuli ja elas siin patuta elu selleks, et inimene ei peaks kartma, kuna inimloomuse nõrkuses ei suudaks ta pattu võita. Kristuse elu näitab meile, et inimlikkus koos jumalikkusega ei tee pattu." – Suure Arsti jälgedes lk.180.

See on see koht, mis teeb mitmed inimesed ärevaks. Kui me vaatame iseendale, siis mõistame, kui palju jääb meil kõigest vajaka. Kuid me ei peaks vaatama iseendale, vaid Jumala väele. See toimib nii: suhe Jumalaga, mis seisneb selles, et me Temaga iga päev räägime ja temaga ühenduses oleme, viib usuviljani. Usk viib meid Vaimu viljani. Vaimu vili aga viib meid kuulekuseni. Kõik saab alguse igapäevasest suhtlusallikast Päästja Jeesusega. Jeesus elas maa peal olles oma Isa väest – väest, mis tuli ülevalt, mitte sellest väest, mis tuli Temast enesest. Sel viisil toimides sai Temast meile suurim eeskuju selles, kuidas elada usuelu.

Me ei saa kunagi päris Jeesuse sarnaseks. Jeesus oli patuta juba algusest peale – meie aga ei ole. Jeesus oli Jumala Poeg – meie ei ole. Jeesus ise ei vajanud kunagi Päästjat – meie aga vajame. Kuid see, et me ei saa kunagi täpselt Jeesuse sarnaseks, ei tähenda, et me ei võiks samamoodi kuuletuda nagu Jeesus kuuletus. Sõltudes Jeesusest, nagu Tema sõltus oma Isast, võime me saada võidu.