REFORMATSIOONI PRINTSIIPE TULEB KÕRGEL HOIDA KA TÄNAPÄEVAL

Põhimõte, mida meid on kutsutud kõrgel hoidma tänapäeval, on sama, mida pidasid kalliks evangeeliumi pooldajad suure usupuhastuse ajal. Kui vürstid 1529. aastal Speyeri riigipäevale kogunesid, näis, et maailma lootus surutakse maha. Kokkutulnutele loeti ette keisri käskkiri, mis piiras usuvabadust ja keelas uuendatud usuõpetuspunktide edasise levitamise.

Väikese arvu usukangelaste otsusest sõltus maailma jaoks väga palju. Need, kes olid usupuhastuse tõed omaks võtnud, kogunesid omavahelisele nõupidamisele ja otsustasid üksmeelselt: “Osutagem käskkirjale vastupanu. Südametunnistuse asjades ei otsusta enamus.” Nad esitasid protesti ja andsid selle kokkutulnud riikide esindajatele üle. …

Käesolevas viimses võitluses on Jumal usaldanud meie kätte tõe ja usuvabaduse lipu, mida toonased usupuhastajad kõrgel hoidsid. Need, keda Tema on õnnistanud Tema Sõna tundmisega, on selle suure anni eest vastutavad. Pidagem kõrgeimaks autoriteediks Jumala Sõna. Meil tulevad selles sisalduvad tõed isiklikult vastu võtta. Oleme suutelised hindama neid tõdesid ainult siis, kui kaevame need välja oma isiklikus Jumala Sõna uurimises. …

Protestantlikud kogudused - olles vastu võtnud üldkehtivaks seatud õpetused, mida Jumala Sõna hukka mõistab - tõstavad need esiplaanile ja survavad nendega inimeste südametunnistust nii nagu survas paavstlik võim oma dogmadega tõe kaitsjaid Lutheri ajal. Sama võitlust võideldakse taas ning igal inimesel tuleb otsustada, kelle poolel ta selles võitluses seisab.

Kui inimesed ei taha näha tõde ega seda vastu võtta, kuna see toob kaasa risti, avavad nad ukse Saatana kiusatustele. Saatan juhib neid uskuma valet nii nagu ta juhtis omal ajal Eedenis Eevat. Tõde, mille kaudu nad saanuks pühitsetud, heidetakse kõrvale selleks, et võtta vastu mingi hingede hävitaja poolt esitatud meeldiv pettus.

Sageli on lugu nii, et väärtuslikemad tõepärlid näivad olevat külg külje kõrval saatuslike eksitustega. Puhkuse kõrvale, mida Kristus tõotas kõigile, kes Temast õpivad, paigutub lähedaselt ükskõikne ja lihalik segamatus ning suured hulgad jätavad kahe silma vahele asjaolu, et Kristuse poolt kõneldud puhkus leidub ainult Kristuse ikke võtmises ja Tema koorma kandmises, selles, kui Tema tasadus ja alandus [meid] oma valdusse võtab. – Käsikiri 100, 1893.