JUMAL AITAB NEID, KES END ISE EI SAA AIDATA

Mees oma naisega tulid võõrale maale koos veiste, karja ja sugulastega. Selle maa rahvas tuli välja nendega kohtuma ja küsis mehelt: “Muide, mis su nimi on?” Mees vastas: “Minu nimi on Suure Rahva Isa.” “Oo, kas tõesti? Kui palju lapsi sul on?” “ No, ee…mm… Mul ei ole ühtegi last.” “Ei ole?” Ja nad muigasid. Siis ütlesid nad tema naisele: “Mis on sinu nimi?” “Minu nimi on Rahvaste Ema.” “Oo, sa oled vist teist korda abielus. Kui palju lapsi sul on?” “Eee.., see on kena päev siin Kaananis, kas pole?” “Kui palju lapsi sul on?” “Minul pole samuti ühtegi last.” “Kui vana sa oled?” “Üheksakümmend.”

Mees ja naine panid pead kokku ja arutlesid: “Jumal on lubanud teha midagi suuremat kui Ta suudab. Me aitame teda. Jumal aitab neid, kes ise end aitavad!” Niisiis töötasid nad välja kavala plaani. Lähis-Idas võime tänini näha probleeme, mis on nende plaani tulemus.

Me näene üht teist meest keset marmorskulptuure elevandiluust troonil. Tema nimi on Mooses. Jumal tuleb tema juurde ja ütleb: “Sina oled see, kes juhib Iisraeli Egiptusest välja.” Ja Mooses vastab: “Sa oled valinud õige mehe. Ma just lõpetasin sõjakooli. Ma alustan kohe homme hommikul.” Ta tegigi seda ja tappis ühe egiptlase. Ta pidi põgenema läbi kõrbe Siinai mäe piiridesse ja selle jalamil nelikümmend aastat lambaid karjatama. Taas tuli Jumal tema juurde ja ütles: “Mooses, nüüd on aeg, et sa juhiksid Iisraeli Egiptusest välja.” “Oh ei, mitte mina! Mina olen sündinud lambakarjus.” Jumal naeratas ja ütles: “Nüüd oled sa valmis.” Moosesel ei läinud kaua, et mõista oma abitust juhtida rahvas välja suurele võidule. Ent inimesed pidid saama sama õppetunni. Jumal ütles: “Sa ei pea võitlema. Issand võitleb sinu eest.” Ja esimene asi, mida nad tegid, oli võitlemine oma vaenlasega. Ka rahvas pidi õppima, et Jumalal on väge teha seda, mida Ta on lubanud, ja Ta ei vaja meie abi, et teha midagi meie heaks. Tema juurde tulekul on meie viimaseks sammuks oma abituse tunnistamine.