ISEENDA ANDMINE, MITTE ASJADE LOOVUTAMINE

Kui me oleme patused ning ei suuda lahus Jumalast siiralt kuuletuda, siis kõik, mida me teha saame, on loobuda mõttest, et me ise suudame kunagi tõeliselt kuuletuda.

Sõna alla andma ei esine Piiblis. Sellele lähim vaste on alistuma, mida võime leida kirjas Roomlastele 9, 30 kuni 10,4. „Mis me siis ütleme? Seda, et paganad, kes õigust ei taotlenud, on õiguse kätte saanud, ent õiguse, mis tuleb usust. Aga Iisrael, kes taotles õigust Seaduse varal, ei ole Seaduseni ulatunud. Mispärast? Sellepärast, et nad ei lähtunud usust, vaid arvasid õigeks saavat tegudest. Nad komistasid vastu komistuskivi.” Komistuskivi on Jeesus. „Vennad, minu südamesoov ja eestpalve Jumala poole Iisraeli laste eest on, et nad pääseksid. Ma tunnistan neile, et neil on indu Jumala suhtes, kuid mitte tunnetuse kohaselt.” Nad on millegi suhtes teadmatuses. Kuid mis see on, mida nad siis ei mõista? „...sest nad ei mõista Jumala õigust ning, püüdes kehtestada oma õigust, ei ole alistunud Jumala õigusele. Sest Seaduse lõpp on Kristus, õiguseks igaühele, kes usub.”

Missugusest õigusest neis tekstides räägitakse? Kellelegi omistatud? Või hoopis antud? Siin vahet pole. Ei ole olemas õigust lahus Jeesusest. Kas see on kellelegi antud või omistatud, ei oma siin üldse mingit tähendust. Inimene, kes komistab ega tea midagi õigusest kummaski tähenduses, on see, kes püüab seda teha ise. Pane tähele, et nad ei ole ennast alistanud – asi ei ole mitte asjade loovutamises, vaid iseenda andmises. Nende kahe vahel on suur vahe.

Tugeva tahtejõuga inimene, kes loobub suitsetamisest, alkoholi tarbimisest või tantsimisest lahus Kristusest, võib saada väga „heaks” koguduseliikmeks. Kuid kes seda tegelikult tegi? Tema tegi! Ning tema hea käitumine on ikkagi patt, kuna ta elab lahus Jumalast. Oma jõupingutustega suudame me olla üksnes väliselt kuulekad. Ning see ei ole tõeline. Tõeline kuulekus tuleb üksnes Kristusest, läbi suhte Temaga.