Stuart Briscoe kirjutab: „Inimesed on varustatud suure võimega anda ja vastu võtta armastust. Isegi kõige kõvem süda sulab süütu lapse naeratuse või kutsikate ja tallede vigurite ees. Kuid see armastuse, sümpaatia ja empaatia võime on sageli veidralt isekusse vangistatud.”
Me oleme liiga sageli hõivatud iseenda ja oma asjadega – seetõttu on meil ebamugav, kui mitte otseselt tülikas, olla rõõmsad rõõmsatega ja nutta nutjatega. Kuid, imelik küll, enamik meist leiab, et on kergem nutta nutjatega kui rõõmustada koos rõõmsatega. Sajandeid tagasi ütles kirikuisa Krisostomus seda lõiku kommenteerides: „selleks, et rõõmustada koos rõõmsatega, on vaja rohkem kristlikku iseloomu kui selleks, et nutta koos nutjatega. Sest ei ole kedagi nii kõva südamega, kes ei kurvastaks hädasolija üle, kuid vastupidise jaoks on vaja väga õilsat südant, et mitte ainult hoiduda kadedusest, vaid isegi tunda rõõmu inimesest, kellest lugu peetakse.” Lühidalt, üldiselt on raskem õnnitleda teisi edu puhul, eriti kui nende edu tähendab meie jaoks pettumust, kui kaasa tunda teistele nende hädade ja kaotuste puhul. Ainult siis, kui meie mina on surnud, kui see on vabanenud isekuse raamidest, suudame teiste edust niisama palju rõõmu tunda kui enda omast. Tänane salm toob välja veel ühe paljudest tõelise armastuse (Rm 12:9) väljendusviisidest. Teistele kaasaelamiseks tuleb meil kulutada oma aega ja emotsionaalset energiat, kuid see peegeldab viisi, kuidas Jumal suhtleb igaühega meist. Jumal ei ole kaugelolev „keegi teine”. Ta võtab osa meie rõõmudest ja kurvastustest. Ta näitab meile, et me oleme Talle olulised, et me läheme Talle korda.
Jumalal on igaühe jaoks meist selles osas ülesanne. Täna saadab Ta minu teele kellegi, kellega võin koos nutta või rõõmustada. Niimoodi olen väikesel viisil „nagu Jumal” teistele, kui ma aitan neil näha, et nad ei ole üksi, et keegi hoolib, et nende rõõmud ja mured on olulised.
Aita mind täna, Isa, väljendada Sinu armastust veelgi täielikumalt.