ÕNNELIK ON INIMENE, KELLE PATUD ON ANDEKS ANTUD

On hiline õhtu. Suur linn on vaikne, ainult mõned üksikud inimesed liiguvad tänavail. Ühte kitsast kõrvaltänavat pidi kiirustab keegi oma öövahetusse tööle. Korraga ilmub kuuvalgusesse ühe nurga tagant tume mehe vari. Karjed ja võitluse helid kajavad vastu kõrvalolevailt hoonetelt.

Üsna varsti tabab politsei kallaletungija, kes toob kaeveldes esile igasuguseid vabandusi oma patuelule. Ta ütleb, et kasvas üles purunenud kodus ja kannatab vihakompleksi all kõige selle tõttu, mida tema vanemad talle tegid. Ta väidab end olevat neurootiku, nagu oleks see vabandus kõigele. Nii et kokkuvõttes ei olnud see, mis ta tegi mitte mingil juhul tema süü.

Kui kaugele me oleme tänapäeval jõudnud! Patt on muutunud lihtsalt teatud haigusvormiks. Miks peakski keegi meid hukka mõistma, kui me täiesti pahaaimamatult oleme lihtsalt saanud kurjusepisiku nakkuse? Tegelikult ei nimetagi me seda enam patuks – see on vaid väärkäitumine, väärtegu. Nii me siis vajumegi moraalse loiduse ja tundetuse tugitooli ning vaatame oma mugavat elu läbi roosade prillide. Miks keeldume seismast silmitsi tegeliku probleemiga? Miks ei suuda me öelda: “Jah, see on minu süü, ainult minu süü. Mina olen see, keda tuleb hukka mõista. Ma olen pattu teinud!”

See kohutav segadus, mis valitseb tänapäeval nii paljude südames, kaoks täielikult, kui me vaid tahaksime öelda: “Jah, ma olen süüdi. Ma vajan andestust. Ma tahan järgida Jumala tahet.” Psalmist kinnitab meile: “Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt on kinni kaetud!” Inimene, kes tunnistab oma pattu ja palub Jeesuselt andestust, on õnnelik ja tema patud kaetakse kinni.

“Õnnis [õnnelik] on inimene, kellele Issand pahategu ei arvesta ja kelle vaimus ei ole kavalust [petlikkust]!” Inimene, kelle südames ei ole kavalust ega soovi petta, pigem tunnistab oma pattu, kui et püüab seda varjata pärilikkuse või keskkonna katte taha, väites: “Saatan sundis mind seda tegema.” Selline inimene on “õnnis” – õnnelik! Miks? Sest kui me laseme Jeesusel Tema päästva verega katta meie patud, siis Ta puhastab meie paturegistri. Me ei pea end enam süüdi tundma.

Siin on tohutu võimalus nii sulle kui mulle täna! Me peame vaid paluma, et meie patud andestataks ja meie õnnelikkus on kindlustatud.

H. M. S. Richards, Jr.